Mis teeb vuvuzela-pasunate heli nii tüütuks?
Vuvuzela on sirgeks venitatud trompeti kujuga ja seda mängitakse huulikusse puristades. Mängija huuled avanevad ja sulguvad umbes 235 korda sekundis, läkitades samal ajal pilli torru õhupahvakuid, mis kutsuvad esile õhuvõnkeid koonusekujulises lehtris. Korraliku trompetisti puhutud vuvuzela hääl meenutab jahisarve, ent keskmise jalgpallifänni suus on selle toon vähem meeldiv, sest noot pole puhas, kõigub sageduste vahel ja meenutab pigem elevandi pasundamist. Nii juhtub, kui pasunamängija ei kontrolli õhuvoogu ega huulte liikumist, nii et see ühtlasena püsiks.
Kui sadu vuvuzelasid koos puhutakse, tekib spetsiifiline undav heli. Inimesed rahva hulgas puhuvad pilli eri ajal ja veidi erinevatel sagedustel. Heli kerkib ja langeb. Üldine efekt meenutab üsnagi putukasülemi suminat.
Miks nad nii lärmakad on?
Helitugevust saab selgitada pilli ava kujuga, mis on umbkaudu koonusekujuline ja laieneva lehtriga. Lisaks heli tekitamisele 235-hertsisel sagedusel tekitab pill ka ülemhelisid — alussageduse korrutamisel tekkivaid helisid. Tugevaid ülemhelisid on mõõdetud sagedustel 470, 700, 940, 1171, 1400 ja 1630 hertsi.
Laieneva lehtriga pillil on valjemad ülemhelid kui torukujulisel. Otsast laienevat pilli tajutakse valjemana, sest kõrged ülemhelid tekivad sagedustel, mille suhtes meie kõrv on eriti tundlik. Ka koonusekujuline saksofon kõlab silindrikujulisest klarnetist valjemana osalt samal põhjusel.
Kuna vuvuzela tekitab ühe meetri kauguselt heli valjusega 116 detsibelli, võib pikaajalisem viibimine selle läheduses kuulmist rikkuda, selgub Lõuna-Aafrika Pretoria ülikooli kommunikatsioonipatoloogia kateedris valminud uurimusest. Kuulates ühtainsat pilli vaid 7-12 sekundit ületate juba enamikul töökohtadel lubatud mürapiirangud. Rahvasumma tekitatud heli on muidugi valjem. Mõõtmised treeningmatšide ajal on näidanud pealtvaatajate hulgas kuulmisvõime ajutist kadu.
Kas heli on nii tüütu oma valjuse tõttu?
Muude müratekitajatega tehtud katsed näitavad, et valjemad helid on häirivamad. Meie kuulmismeel kujutab endast hoiatussüsteemi: me oleme valvsad järskude muutuste suhtes ümbritsevates helides, mis võivad anda märku ohust, ja eirame healoomulist püsivat heli. Kui heli muutub aga nii valjuks nagu vuvuzela oma, osutub sellega harjumine võimatuks.
Mis selle heli juures veel häirivat on?
Häirivat efekti võimendab tekitatava heli undavus — asjaolu, et see mängib üht konkreetset sagedust ehk nooti. Seda on näidanud mitmed heli häirivuse uuringud. Mõned mürastandardid ja reeglistikud võtavad taoliste helide täiendavat närvidelekäimist arvesse. Undavat heli on raskem eirata ning see tekitab tugevamat valvsusreaktsiooni kui laia sagedusribaga helid nagu jaama pealt ära keeratud raadio sahin. Nii võib olla sellepärast, et toonid võivad kõne täishääliku-helides kanda kasulikku teavet. Samas võib häirivus olla seotud ohu tuvastamisega — kuna kiskjate häältel, näiteks lõvi möirgamisel on samasuguseid tonaalseid komponente —, ent see on pelk spekulatsioon.
Kuidas häirivust tele- ja raadioülekannete ajal vähendada?
Ülekannete tegijad peavad tasakaalustama seda, kui palju kasutatakse rahva tekitatud heli võrreldes kommentaatorite häältega. Kui rahva hääl täielikult kõrvaldada, jääb mängu atmosfäär puudulikuks. Kui vaatate jalgpallilahinguid arvutist, võite proovida seda rakendust Londoni Kuninganna Mary Ülikooli digitaalse muusika keskuselt. Teine võimalus on taustlärmiga lihtsalt leppida. On tõestatud, et kontrolli puudumine müraallika üle võimendab kogetavat häiritust, seega avage lihtsalt järgmine õlu ja püüdke õhustikku nautida.
