Emory ülikooli dotsent David Prologo kirjutab sellest protsessist pikemalt veebiajakirjas The Conversation.

Normaalsete rasvarakkude peamine funktsioon on energia talletamine. Meie keha suurendab rasvarakkude hulka ja paisutab nende suurust, et kohaneda kaloririkkast menüüst johtuva üleliigse energiaga. Selleks, et rammusast toiduvalikust saadud lisaenergiale ruumi teha, hakkab organism ladustama rasvarakke isegi lihastesse, maksa ja muudesse elunditesse. Istuv, vähe energiat kulutav eluviis võimendab seda tendentsi.

Ajalooliselt kasulik, enam mitte

Ajaloolises plaanis on rasva seesugune talletamine inimestele kasulik olnud. Energiat säilitatakse väikestes molekulipakkides, mida nimetatakse rasvhapeteks ja mida organism toidupuuduse tingimustes või näiteks kiskja eest põgenedes täiendava kütusena kasutamiseks vereringesse nõristab.

Taolistes olukordades kujutas rasva ladustamine endast inimestele tegelikult konkurentsieelist. Need, kes kaldusid rohkem rasva ladustama, suutsid kauem toiduta elus püsida ja neil oli rohkem lisaenergiat vaenulikes keskkondades toime tulemiseks.

Millal olid aga sina viimati sunnitud röövlooma eest põgenema? Nüüdisajal, mil valitseb toidu üleküllus ja meie elutingimused on ohutud, on paljudel inimestel tekkinud liiga palju üleliigset rasvavaru. Näiteks Ameerika Ühendriikide täiskasvanud elanikkonnast on kolmandik ülekaalulised Üleliigse rasva juures on peamine probleem asjaolu, et rasvarakud e adipotsüüdid ei toimi korralikult. Nad talletavad energiat ebanormaalselt kiires tempos, kuid vallandavad seda ebanormaalselt aeglaselt.

Enamgi veel — need liiga arvukad ja liiga suured rasvarakud toodavad ebanormaalselt palju mitmesuguseid hormoone. Nood hormoonid soodustavad põletikke, aeglustavad ainevahetust ja komplitseerivad haiguseid. Seesugust rasvarakkude ülevohamise ja talitlushäirete keerukat protsessi nimetatakse adiposopaatiaks ja see teeb ülekaalulisuse ravimise väga raskeks.

Kui inimene alustab uut treeningrežiimi, peab sellest kinni ja vähendab söödavate kalorite hulka, hakkab tema keha „rasva põletamiseks“ tegema kaht asja.

Esiteks kasutab keha rasvarakkudesse talletatud energiat lisandunud aktiivsuse „kütmiseks“. Teiseks lõpetab keha rasva ladustamise endistes suurtes kogustes.

Rasvaraku eluiga on lühike

Aju saadab rasvarakkudele signaali, et need vabastaksid energiapaketid — rasvhappe-molekulid — vereringesse. Lihased, kopsud ja süda koguvad nõristatud rasvhappeid endasse, lagundavad need ja rakendavad molekulidevahelistes sidemetes säilitatud energiat oma töö tegemiseks.

Protsessi käigus tekkinud jääkained väljutatakse väljahingamisel süsinikdioksiidi kujul või uriiniga, rasvarakk ise aga ammendub ja muutub kasutuks. Rasvarakkudel on üsna lühike eluiga ning kui need surevad, neelab keha rakkude tühjad kestad endasse ja ei asenda neid. Aja jooksul lõpetab organism energia ladustamise rasvarakkudesse ja hakkab toidust saadud energiat (s.t kaloreid) suunama vahetult elunditesse, mis seda vajavad.

Selle tulemusel kujuneb organismi talitlus ümber nii, et rasvarakkude hulk ja suurus vähenevad, mis omakorda parendab normaalolekus ainevahetust, vähendab põletikke, soodustab haigustest paranemist ja pikendab eluiga.

Kui sellist režiimi suudetakse hoida pikemat aega, neelab keha tühjad rasvarakud endasse ja väljutab jääkainetena, nii et inimene saleneb ja tema tervis paraneb mitmeti.