Mis seal Põhja-Koreas tegelikult kokku varises? 23-korruseline maja poole tuhande elanikuga?
Selle asemel ilmutati erakordset agarust, et kõik rusud ära korjata
juba paari päevaga pärast katastroofi, et muu maailm satelliitpiltidest
selle ulatust aru ei saaks. Avaldati vaid rahva julgeoleku ministri (ehk
siis siseriikliku nuhkimisametkonna juhi) kindral Choe Pu Ili ametlik
patukahetsus, kus ta justkui kogu vastutuse enda peale võttis. Ei fotosid, ei kaadreid, ei hukkunute arvu. Kui uudiseid ei edastata, levivad kuulujutud, aga teatavasti nende levitamist karistatakse Põhja-Koreas eriti karmilt. Ja süüdlast pole ka ametist lahti
lastud, pigem saab ta hoopis võimu juurde.
Eelmisel teisipäeval Põhja-Korea pealinna Phyongchoni linnaosas toimunud katastroof võib olla võrreldav New Yorgi
kaksiktornide varinguga 2001. aastal (kus hukkus ligi 3000 inimest) ja
Venemaa 1999. aasta elamuplahvatustega (kus kaotas elu 293 inimest). Võrdluseks on küll ka sama ulatuslik katastroof Lõuna-Koreast, kus 1995. aastal varises kokku üks Sŏuli elumaja 502 inimelu hinnaga. Mullu varises kokku aga kaheksakorruseline hoone Bangladeshis, hukkus 1129 inimest.
Kui Põhja-Korea
teatab, et ettekujuteldamatu katastroof on aset leidnud
vastutustundetute ametnike süül, on süüdlased ilmselt juba leitud,
ebatavaliseks teeb juhtunu vaid see, et süü võttis avalikult omaks
"rahva julgeoleku" minister, kelle valdkonda ju ehitusjärelvalve ei
tohiks kuuluda. Omaste leina ei näidata, näidati vaid seda, kuidas üks kõrge sõjaväelane paksu sõjaväelasteaheliku taha peidetud rahvale avalikku kahetsust esitab. Ja selle sõjaväelase mullu välja teenitud kindralipagunid näitavad, et katastroof vajab ka kõrgelt tasandilt ohverdusi.
Mõju võib olla riigile sama lammutav kui Tšernobõli katastroofil NSV Liidule, aga nälja piirile aetud, neli aastat tagasi rahareformiga kõik säästud kaotanud, pideva ajupesu all elav rahvamass muidugi jätkab isakese Kim Jong-uni kummardamist, hirmust, mitte armastusest. Süsteem on ju eksimatu, süüdi peab olema vaid anonüümne ametnik. Või kuidas? Riigis, kus kaob motivatsioon ja jääb alles ainult kohustus, ei vastuta lõppkokkuvõttes enam keegi.
Majavaringute põhjuseid võib otsida mitmest kohast. Kuna hoonet hakati ehitama 2011. aastal ja juba inimesed elasid sees, on põhjust oletada, et hoone valmis kiirustades, et plaani ennetähtaegselt täita. Arhitektid võisid kandekonstruktsioonide taluvust valesti arvutada, vähemal sama tõenäoline on aga see, et riigis, kus isiklik motivatsioon töölistel puudub, on ehitusmaterjali seas palju praaki. Vähemalt ei käivitatud riigis ulatuslikku "terroristijahti," ehk võimud siiski tunnistavad, et vastutus jääb täielikult neile. Aga kui kõik samas linnaosas ehitatud 17 kõrghoonet on sama kvaliteediga...
