Mis paneb supernoova plahvatama?

Röntgenikiirguse uuringud on supernoovade tekke seletuseks pakutud kahe konkureeriva hüpoteesi kaalukausi kallutanud kindlalt ühele poole — kosmilised plahvatused järgnevad kahe valge kääbustähe ühinemisele.

1a tüüpi supernoovad on laialdaselt kasutusel nõndanimetatud kosmilise mõõdupuuna, sest nende plahvatus on alati kindla heledusega. Selle abil on võimalik määrata teiste galaktikate kaugust ning muu hulgas just seda tüüpi supernoovade jälgimine tõi 1990. aastatel üllatava avastuse, et universumi paisumine kiireneb, kirjutab

Tarkade Klubi

.

Kuid see, kuidas supernoova tekib, polnud teadlastele senini päris selge. Teati, et selle aluseks on valged kääbused — väga tihedad endised tähed, milles ei toimu enam termotuumaprotsesse. Ühel hetkel täht plahvatab, suurendades oma heledust hetkega miljoneid kordi. Vaidlused käisid selle üle, kust voolab kääbusele juurde ainet, mille kogunemine ületab lõpuks kriitilise piiri ja sütitab supernoovaplahvatuse.

Tarkade Klubi värskes numbris:

• Kliimateaduse ABC

• Ookeanipõhja elav fossiil

• Aju teadlaste lõikelaual

• Vigursuusatamise füüsika

• Persoon: metalliprofessor Priit Kulu

• Kuidas ehitada kosmoses?

Üks teooria pakkus, et valge kääbus “näppab” ainet mõnelt lähedal asuvalt tähelt, teine teooria pooldas kahe kääbustähe ühinemist. “Teadlased on selle üle vaielnud peaaegu kolm aastakümmet,” märgib Marat Gilfanov Max Plancki nimelisest astrofüüsika instituudist Saksamaalt.

Tema töörühm vaatles selguse saamiseks Chandra röntgenteleskoobiga kuute lähigalaktikat. Kui tõene oleks näppava kääbuse teooria, peaks selle jälg olema röntgenikiirguses näha. Piisava massi kogumiseks peab kääbus täheainet varastama miljoneid aastaid ja see protsess saadaks ilmaruumi iseloomulikku röntgenikiirgust. Seda on nimetatud “röntgenikiirguse süütenööriks”. Ühinemise puhul selline jälg puuduks.

“Ühel on röntgenikiirguse süütenöör, teisel mitte,” võtab kokku Chandra teleskoobi juures tegutsev teadlane Peter Edmonds.

Me teame, kui sageli supernoovad ühes või teises galaktikas tekivad, seega on võimalik teooriaid kontrollida, mõõtes neist tulevat röntgenikiirgust. Seda Gilfanov oma kolleegidega Chandra teleskoobi abil tegigi, avaldades tulemused ajakirjas Nature.

Andromeeda udukogu ning viite teist galaktikat vaadeldes leidis Gilfanovi töörühm 30-50  korda vähem röntgenikiirgust, kui eeldaks näppavate kääbuste teooria. Seega on tõenäoline, et pigem on tõene teadlaste seas väiksemat poolehoidu pälvinud ühinevate kääbustähtede hüpotees.
Gilfanovi sõnul annab avastus märku sellest, et supernoovade jätkuvaks kasutamiseks kosmilise mõõdupuuna peame neid märksa detailsemalt uurima ja mõistma. Ei saa automaatselt eeldada, et kõik on ühesuguse heledusega ning mida tuhmimad, seda kaugemal.

“Kui eksisteerib erinevaid sütitusviise, on nende heleduse ja valguskao vahel eri seosed,” märgib Gilfanov. “Seega peame aru saama 1a tüübi supernoovade mitmekesisusest.”