Mis siis, et gripp täitis kõik pandeemiaks lahterdamise teaduslikud tingimused, et tuhanded inimesed kogu maailmas surid või et pandeemia väljakuulutamine ei võimaldanud kellelegi hiigelkasumite nimel spekuleerimist. Vandenõuteooria võttis laest salk suhteliselt tundmatuid Euroopa poliitikuid, ning nüüdseks ringleb see isegi haritud inimeste seas.

Too masendav lugu on eitusliikumise (ingl denialism) — teaduslike tõendite süstemaatilise mahasalgamise ja neile väljamõeldiste eelistamise — viimatine kehastus, kirjutab ajakiri NewScientist. Seesugust mõtteviisi esineb üha rohkem ning sellega rünnatakse evolutsiooniõpetust, globaalset soojenemist, tubaka mõjude uuringuid, HIV-d, vaktsiine ja nüüd paistab, et ka grippi. Miks nii juhtub? Mis ajendab inimesi tegelikust maailmast eitamisse taanduma?

Üks hüpotees on järgmine: eitus tuleneb suures osas sellest, kuidas normaalsed inimesed on mõtlema harjunud. Enamik eitajaid on täiesti tavalised, lihtsad inimesed, kes teevad seda, mida õigeks peavad. Ehkki see tundub heidutav, ärge lööge veel käega. On piisavalt põhjuseid arvata, et eitamisele vastu astumiseks tuleks seda natuke vähem hukka mõista ja veidi rohkem mõista.

Mille eitamisega nad iganes ei tegeleks, on kõigil eitusliikumistel palju ühiseid jooni, millest kindlasti mitte kõige vähem olulised pole sarnasused taktikates (vt jaotist “Kuidas hakata eitajaks” artikli lõpus). Kõik nad püüavad esineda vaprate ja ennastsalgavate peksupoistena, kes võitlevad korrumpeerunud eliidi vastu, mis on hõlmatud vandenõusse eesmärgiga lämmatada tõde või tavakodanikele kuritegelikke valesid pähe määrida. Enamasti väidetakse vandenõu üsna kurjakuulutavaks, taotlegu see siis kodanikuõiguseid piiravat “riik-lapsehoidjat” (ingl nanny state), maailma majanduse hõivamist, valitsuste voli inimeste eraelu üle, rahalist kasu või ateismi levitamist.

Taoline ühisosa ütleb meile eitajate mõtteviisi fundamentaalsete põhjuste kohta üsna palju. Esimene asi, millele tuleks tähelepanu pöörata, on, et eitamine kipub vohamiseks kõige viljakamat pinnast leidma sellistes valdkondades, kus teadust tuleb n-ö pimesi usaldada. Keegi ei tegele antibiootikumide eitamisega, sest need töötavad silmnähtavalt. Küll aga eitatakse vaktsiine, mille kohta vaid väidetakse, et need hoiavad ära haiguseid, ja just selliseid haiguseid, mida enamik meist pole iial kohanud (paradoksaalsel kombel just tänu sellele, et vaktsiinid töötavad tõhusalt).

Samamoodi peab pimesi usaldama globaalset soojenemist, evolutsiooni ning tubakatarvitamise ja vähi vahelisi seoseid. Tuleb lihtsalt uskuda, mida väidavad teadlased, arstid ja muud tehniliselt kompetentsed asjatundjad, kes võivad aga paljudele eitajatele jätta ülbe ja võõriku mulje.

Paljud inimesed näevad selles ohtu oma elu olulistele tahkudele. Kreatsionismi lisamise eest koolide reaalteaduste õppekavadesse võidelnud Texase osariigi komitee liige põhimõtteliselt tunnistas seda, kui kuulutas, et “keegi peab ju ometi ekspertidele vastu hakkama!”.

Tegelikult loebki eelkõige kontrolli kadumise tunne. Taolises olukorras eelistavad paljud inimesed keelduda tunnistamast ekspertide pakutud tõendeid, uskudes pigem alternatiivseid selgutusi, mis tõotavad kontrolli neile tagasi anda, isegi kui tõendid selliseid selgitusi kuidagi ei kinnita.

Igasugune eitusliikumine näib taanduvat sellistele katsetele taastada mulje võimust hoolimatu looduse üle: autismis süüdistatakse vaktsiine, mitte seniteadmata loomulikku põhjust. Väidetakse, et inimene on konstrueeritud jumaliku plaani kohaselt. Eitatakse tõika, et mõned asjad, mida oleme varem ohutuks pidanud, nt suitsetamine ja söe põletamine, on tegelikult ohtlikuks osutunud.

Selline käitumine ei ole tingimata kuritahtlik ega isegi eriliselt teadusevastane. Tegelikult püütakse alternatiivseid selgitusi reeglina esitleda teaduslikena. Samuti pole eitamine meelega ebaaus. See ei nõua muud, kui et inimesed mõtleksid nii, nagu enamik inimesi mõtlebki: dokumenteerimata üksikjuhtude või kuulujuttude, emotsioonide ja kognitiivsete otseühenduste kontekstis. Eitajate selgitused võivad olla sõnastatud teaduslikuna näivas keelepruugis, ent toetuvad kuulujutu tasemel tõenditele ja emotsionaalsele veetlusele, mida pakub mulje kontrolli taastamisest.

Kuulujutt ja emotsioon

Minnesota osariigi Mayo kliiniku peaimmunoloog ning ajakirja Vaccine toimetaja Greg Poland võtab tihti sõna vaktsiinieitajate vastu. Ta nimetab oma oponente “arvuoskamatuteks” (ingl the innumerate), sest nad ei suuda hoomata selliseid kontseptsioone nagu tõenäosus. Selle asemel toetuvad nad oma loogikas kuulujuttudele ja tunnetele. “Inimesed rakendavad mõttelisi otseteid — “Mu lapsel ilmnes autismispektri häire pärast vaktsiinisüste, järelikult pidid süstid selle põhjustama”,” selgitab ta. Üksainus emotsionaalne pajatus vaktsiini tekitatud väidetavast kahjust trumpab üle lõputu hulga ohutusstatistikat.

Storrsi Connecticuti ülikooli ühiskonnapsühholoog Seth Kalichman mõistab seda enamikust paremini: ta tegeles terve ühe aasta jooksul HIV-eitajate rühmadesse sisseimbumisega. Paljud inimesed, kellega ta selle käigus kohtus, olid täiesti normaalsed ja siirad. “Eitamine rahuldab teatud vajadust,” rõhutab ta. “HIV-positiivsete inimeste jaoks on tegemist ühe võimaliku toimetulekustrateegiaga,” ehkki see on väärkohandumuslik.

Ometi leiab Kalichman, et ainuüksi tavaloogikast ei piisa inimese muutmiseks eitajaks. “Nende mõtlemises esineb teatud nõrku kohti, mis panevad neid kergesti usaldama inimesi, kes on petturitena paljastamist leidnud,” ütleb ta. “Enamik meist ei usu selliste inimeste juttu isegi siis, kui me seda soovime. Kui mõistaksime, miks leidub inimesi, kes neid usuvad, võiks sellest abi olla lahenduste leidmisel.”

Küll aga leiab ta, et eitusliikumiste käivitajatel on palju tõsisemaid psühholoogilisi probleeme kui enamikul nende jüngritest. “Neil ilmnevad kõik paranoilise isiksusehäire sümptomid,” ütleb ta, kaasa arvatud vihameelsus, kriitikatalumatus ja seisund, mida psühholoogid nimetavad enese isiku grandioosseks ületähtsustamiseks. “Lõpuks taandub eitamine nende vaimse tervise probleemidele. Sellepärast ongi kõigil sellistel liikumistel samad jooned, millest olulisim on teooria taustal varitsevast vandenõust.”

Ei liikumiste juhid ega lihtliikmed ei valeta selle sõna tavatähenduses, nad on lihtsalt suletud lõksu, mida klassikalistes neuroosiuuringutes nimetatakse “kahtlustavaks mõtlemiseks”, rõhutab Kalichman. “Eitajate kognitiivne stiil hõlmab moonutatud reaalsustaju, mistõttu nendega vaidlemine kunagi kuhugi ei viigi,” ütleb ta. “Kõik inimesed mahutavad maailma isikliku reaalsustaju piiresse; kahtlustava loomuga isik on oma tegelikkusemoonutuses lihtsalt ebatavaliselt paindumatu.”

Sarnane taktika ja psühholoogia pole ainsad tegurid, mis teadusesalgamist mitmel maskeeritud kujul ühendavad: mitmete seesuguste liikumiste vahel on olemas ka täiesti ametlikud seosed.

Paljud eitusliikumised on sündinud korporatsioonide küünilistest püüdlustest heita varju sellistele teadustulemustele, mis nende teenistust ohustavad. Tubakatööstuse liidrid tegid sellega algust 1970. aastatel, värvates teadlaseid, kes olid valmis fabritseerima soodsaid andmeid, ja võttes palgale pealtnäha sõltumatuid ajutruste ning võltse “rahvaliikumisi”. Üks taoline ajutrust oli “usaldusväärse teaduse edendamise koalitsioon” TASSC, mille 1993. aastal asutas tubakatootja Philip Morris. Ei läinudki kaua, kui TASSC oma haaret juba tubakast kaugemale laiendas. Kohe kui kütusegigant Exxon soostus kaukaraudu paotama, alustas TASSC kliimateaduse mustamise kampaaniat.

Taolised seosed eitusliikumiste vahel on pigem reegel kui erand. Hulka USA-s ja mujal tegutsevaid organisatsioone rahastavad korraga nii nafta- kui ka tubakatööstus, ning sellised organisatsioonid on võtnud eitava seisukoha nii suitsetamise kui kliimasoojenemise suhtes.

TASSC kadus areenilt, kui selle tegelik olemus paljastus, kuid järeltulija JunkScience jätkab tubaka- ja kliimauuringute loopimist poriga, hoiatades inimesi, et nad ei usuks ühtegi teadlast, kes ütleb, et miski “võib olla” tõsi või kasutab statistikat — määratlus, mis hõlmab põhimõtteliselt kõiki teadlaseid.

Ilmselt pole eriline üllatus, et mõned tööstused on valmis oma turuosa kaitsmise nimel tegelikkust moonutama, kuid organiseeritud eituse haarmed küündivad siiski kaugemale kitsastest ärihuvidest. Näiteks ei tunnista paljud prominentsed kliimaeitajad ka evolutsiooni. Juhtivad kreatsionistid ei jää võlgu ei USA-s ega mujal. Viimase aja juriidilistele püüdlustele USA koolides kreatsionismi õpetada on lisandunud häälekad nõuded “õpetada vasturääkivust” ka soojenemise kohta.

Sellised seisukohad klapivad kenasti kokku USA poliitilise ja usulise parempoolsusega, ning tihti on eitamise mootoriks varjamatult poliitilised programmid. Mõned kreatsionistid on tulnud lagedale väidetega, mille kohaselt nii kliima- kui ka evolutsiooniteemaline teadus esindavad “vasakäärmuslikku ideoloogiat, mis propageerib etatismi (etatism (pr etat - riik): riigi absoluutsust ja üksikisiku suhtelisust rõhutav poliitiline mõtteviis. — Toim.), riik-lapsehoidjalikku moralismi ja materialismi”.

Ühe eitusliikumise püünisesse sattunud inimesed on seetõttu varmamad ka ülejäänuid toetama. Yale’i ülikooli juuraprofessor Dan Kahan avastas, et inimeste vaated sellistele ühiskondlikele küsimustele nagu abort ja samasooliste abielud ennustavad ka nende suhtumist kliimateadusse. Selle põhjuseks on tema väitel asjaolu, et ühiskondlikud konservatiivid kalduvad toetama äritegevust ja umbusaldavad mõtet, et see võiks planeedile kahjulik olla.

Teised eitamiskoolkonnad annavad aga mõista, et kriitiline tähtsus on ka psühholoogial, mitte vaid ideoloogial. Konservatiivsuse ja vaktsiini- või AIDSi-eituse vahel pole üheselt ilmset seost, ning gripieitamiskampaania lükkas käima hoopis vaktsiinitööstust umbusaldav vasakpoolse kallakuga kamp.

Ühisosa

Siiski leidub seoseid, mis viitavad laiahaardelisemale plaanile. Näiteks kattuvad märkimisväärsel määral vaktsiini- ja HIV-eitajaskonnad, osutab New Yorgi Cornelli ülikooli Weilli-nimelise arstiteaduste kolledži AIDSi-uurija John Moore. Kummalgi liikumisel on ülivõimsad, ent anonüümsed rahastajad.

Heitkem pilk näiteks eraviisilise meditsiini lobigrupi Ameerika arstide ja kirurgide liit (Association of American Physicians and Surgeons) väljaandele, mis pakub platvormi peaaegu kõigile eitajaskondadele. Viimase kahe aasta jooksul on seal ilmunud artiklid, mis väidavad, et HIV-testid ei tuvasta HIV-i, passiivne suitsetamine ei kahjusta tervist, suitsetamise keelamine ei too kaasa südamerabanduste määra kahanemist, globaalne soojenemine ei ohusta tervist ja USA vaktsineerimisregistri asutamise kava tulipunktis “pole tegelikult vaktsiinid, vaid sellise küberneetilise infrastruktuuri loomine, mida saab hiljem kasutada muudel eesmärkidel”. Korduvalt on žurnaal avaldanud ammu kummutatud väiteid, mille kohaselt põhjustavad vaktsiinid autismi.

Teatud veetlus on ka kahtlusel, et kliima- ja evolutsioonieituse-altid aktivistid püüavad vaktsiini- ja HIV-eitust levitades ära kasutada kõiki võimalusi teaduse kui sellise maine üleüldiseks määrimiseks.

Samuti võib suure osa eitusliikumiste ilmne konservatiivne iseloom selgitada, miks need nii edukalt inimeste südameid ja mõistust vallutavad.

California Berkeley ülikooli kognitiivpsühholoog George Lakoff leiab, et konservatiivid on kuulujuttude ja emotsioonide ärakasutamises vaidluste võitmiseks edumeelsetest inimestest osavamad. Edumeelne osa ühiskonnast kaldub arvama, et inimeste varustamine faktide ja statistikaga juhib nad vältimatult õigete järelduste juurde. Kuulujutud on nende jaoks tõenditena kehtetud ning emotsioonidele rõhumist taunitakse rangelt.

Sama kehtib teadlaste kohta. Emotsioonide ja kuulujuttude vastu on tõendavad väited aga üsna jõuetud. Asja teeb omakorda hullemaks teadlaste kalduvus reageerida eitajate väidetele üleoleva halvakspanuga, mis jätab neist veelgi ülbema mulje.

Poland on jõudnud sarnasele järeldusele. Ta tegi paaril korral katseid, rakendades reakodanikest kuulajaskondade ees esinedes kuulujuttudel põhinevaid ja emotsionaalseid argumente. “Ma sain väga positiivset tagasisidet kõigilt peale “arvuoskajate” (ingl the numerates), kes heitsid mulle ette emotsioonidega manipuleerimist,” ütles ta.

Siit järeldub õppetund teistelegi teadlastele, kes eitamisega võidelda on otsustanud. Ainus viis vaidluseid võita on pöörduda “arvuoskamatute” poole, kes niikuinii endast eitajatele kerget saaki kujutavad.

Panused on kõrged ja mõnikord koguni isiklikud. Sarnaselt paljudele vaktsiine välja töötavatele teadlastele on ka Polandile saadetud surmaähvardusi. “Olen saanud telefonisõnumeid stiilis “Loodan, et su lastega on kõik korras”,” ütles ta. Sarnased ähvardused on saanud osaks Philadelphia Inquireri reporterile Faye Flamile, kes on kirjutanud kliimateadust toetavaid artikleid.

Eitamine on juba inimesi tapnud. AIDSi-eitamine on hinnanguliselt saanud saatuslikuks 330 000 lõuna-aafriklasele. Tubakamõjude eitamine on pärssinud suitsetamisega seonduvate surmade kahandamise programmide haaret. Vaktsiinieitus on äratanud uuele elule sellised mõrtsuktõved nagu leetrid ja lastehalvatus. Samal ajal pidurdab kliimaeitajate tegevus soojenemist ennetavate meetmete rakendamist. Gripipandeemiaga võitlemise kodaraisse pillutud kaikad võivad aga pidurdada järgmiseks — ja võimalik, et palju tapvamaks — pandeemiaks valmistumist.

Eeldusel, et teadus on kõige parem viis maailma ja selles valitsevate riskide mõistmiseks, ning et sellisest arusaamisest johtuv tegevus nõuab rahva poolehoidu, kujutavad eitusliikumised endast ohtu meile kõigile.


KUIDAS HAKATA EITAJAKS

Eitamisilmingute uurimisega tegelenud Londoni hügieeni- ja troopilise meditsiini kooli epidemioloog Martin McKee on tuvastanud kuus taktikat, mida rakendavad kõik eitusliikumised. “Ma ei taha öelda, et kusagil leidub mingisugune käsiraamat, ent samu elemente võib eri määral ilmnemas näha paljudes olukordades,” osutab ta ajakirjas The European Journal of Public Health ilmunud artiklis.

1. Väitke, et asja taga on vandenõu ja et teadusliku üksmeele põhjuseks on pigem kokkumäng kui kogutud tõendid.

2. Kasutage oma väidete tõestamiseks võlts-asjatundjaid. “Eitamine algab alati mõningate akadeemiliste paberitega pseudoekspertide kaadri mobiliseerimisest eesmärgiga jätta muljet usaldusväärsusest,” osutab Seth Kalichman Connecticuti ülikoolist.

3. Noppige välja endale sobivad tõendid: pasundage valjult kõigest, mis paistab teie väiteid kuidagi kinnitavat, eirates ja mustates samal ajal ülejäänud tõendeid. Jätkake toetavate tõendite upitamist ka pärast nende kummutamist.

4. Esitage vastastele võimatuid nõudmisi. Väitke, et olemasolevad tõendid pole piisavalt head ja nõudke rohkem tõendeid. Kui oponent nõutud tõendid esitab, nihutage väravaposte.

5. Võtke appi vigane loogika. Hitler jälestas suitsetamist, seega on suitsetamise piiramise pooldamine natsismiilming. Kujutage teaduslikku konsensust meelega vääralt ja lööge seejärel enda ehitatud õlgmehike uppi.

6. Tootke kahtluseid. Püüdke valelikult näidata, et teadlaste üksmeel ühes või teises küsimuses on nii marginaalne, et nende nõuannete rakendamine oleks ennatuslik. Nõudke, et kuulataks ära “mõlemad leerid”, ning kui eksperdid “lahkarvamusi” ei tunnusta, esitage häälekaid tsenseerimissüüdistusi.