Mis on kahjulik hammastele, keerab tuksi ka ülejäänud kere
Hujoel heitis 1. juulil ajakirjas Journal of Dental Research avaldatud aruandes uue pilgu dieedi, hambahaiguste ja krooniliste süsteemsete haiguste vahelistele suhetele. Ta vaagis kaht vastandlikku seisukohta dieedis sisalduvate süsivesikute rolli teemal inimese tervisliku seisundi juures. Vaidlus käib ümber kääritatavate süsivesikute ehk selliste toitude, mis suus lihtsateks suhkruteks muutuvad. Kääritatavad süsivesikud pole siiski ainult koogid, saiakesed, tort ja kommid. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka banaanid ja mitmed troopilised viljad, kleepuvad puuviljad nagu rosinad ja muud kuivatatud viljad, ning tärkliserikkad toidud nagu kartul, rafineeritud nisujahu, jamss, riis, makaronitooted, soolakringlid, sai ja mais.
Ühe seisukoha järgi on kääritatavad süsivesikud tervisele üldiselt kasulikud ning sellise dieedi kahjulikke mõjusid hammastele tuleks hoida kontrolli all apteegi hambahügieeni osakonnas saadaolevate kaupadega. Vastanduv seisukoht pakub välja, et kääritatavad süsivesikud on halvad nii hammastele kui tervisele üldiselt, ning kes soovib hoolitseda nii hammaste tervise kui enda tervise eest üldiselt, peaks nende manustamist piirama.
Erinevad perspektiivid dieedis sisalduvate süsivesikute rolli osas on andnud tulemuseks vastanduvad lähenemised hambahädade vältimisele, märgib Hujoel, ning on käivitanud debatte seoste tõlgendamise teemal, mis võivad esineda hambahaiguste ja selliste süsteemsete haiguste vahel nagu ülekaalulisus, suhkrutõbi ja mõned vähi vormid.
Umbes viimase paarikümne aasta jooksul, ütleb Hujoel, on inimestel soovitatud teha kääritatavatest süsivesikutest oma dieedi alustala. Rasvu peeti kurja juureks. Arvati, et süsivesikuterikas dieet pärsib mitmeid süsteemseid kroonilisi haiguseid. Paraku oli selline dieet, ehkki väidetavalt kasulik süsteemsele tervisele, kahjulik hammaste tervisele. Kääritatavate süsivesikute rikkast dieedist tulenevaid hambaauke ja igemeveritsust sai vältida ainult pideva sagedase harjamise, fluoriidide ja muud tüüpi hambatõbesid ennetavate vahenditega - ning, nagu Hujoel osutab, mitte alati edukalt. Kui meetmed pole edukad, vaevavad inimest hambaaugud ja igemehaigused.
Hujoel märkas, et kääritatavatest süsivesikutest tulenevaid hädasid on tunnistanud enam-vähem kõik suuremad tervishoiuorganisatsioonid. Isegi need kääritatavad süsivesikud, mida peetakse süsteemsele tervisele kasulikuks, lagunevad suus lihtsateks suhkruteks ja soodustavad hambakaariest. Kõik kääritatavad süsivesikud on potentsiaalsed hammaste lagundajad, rõhutab Hujoel.
Aga mis siis, kui kääritatavad süsivesikud on kahjulikud ka süsteemsele tervisele? küsib Hujoel. Mis siis, kui toitumisalaste nõuannete koostajad hakkaksid arvesse võtma terve kaskaadi kliiniliste uuringute tulemusi, mis näitavad, et kääritatavate süsivesikute vaene dieet parandab südame-veresoonkonna haiguslikke märgiseid ja kahandab rasvaprotsenti kehas? Sellistel perspektiivimuutustel suhtumises kääritatavatesse süsivesikutesse ning sealtkaudu inimeste dieeti võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed hambaravile, kuna rasva- ja valgurikas dieet hambahaiguseid ei tekita, märgib ta. Hambaarstid ei peaks enam patsientidele soovitama hambaid kahjustavaid dieete või dieedi-alaste nõuannete koha pealt üldse suu koomal hoidma. Tihti tõrguvad hambaarstid Hujoeli sõnul esitamast väljakutset valitsevale mõtlemisele toitumisteaduses. Raske on soovitada patsientidel alandada kääritatavate süsivesikute tarbimise määra, kui ametlikud juhised räägivad vastupidist juttu.
Lähedane korrelatsioon hammaste lagunemist põhjustavate bioloogiliste mehhanismide ja vere kõrget glükoosisisaldust põhjustavate tegurite vahel on intrigeeriv. Hujoel selgitab, et suhkru või kääritatavate süsivesikute söömine langetab hambakatu happelisuse taset, mida peetakse hammaste lagunemise esmapõhjuseks.
"Samade toitude söömine seostub ka veresuhkru tasemete tõusuga. Leidub põnevaid tõendeid, mis annavad mõista, et mida glükeemilisem on toit, seda rohkem alandab see hambakatu happelisust, ja seda rohkem kergitab veresuhkru taset. Seega võib hammaste lagunemist pidada märgiseks kroonilistest üliglükeemilistest dieetidest, mis põhjustavad nii hammaste lagunemist kui kroonilisi süsteemseid haiguseid. See heidab täiesti uut valgust uuringutele, mis on hambahaiguseid seostanud nii eripalgeliste haigustega nagu Alzheimeri tõbi ja kõhunäärmevähk."
Korrelatsioon hambahaiguste ja süsteemsete haiguste vahel, lisas ta, pakub kaudset toetust uurijaile, kes on mõista andnud, et Alzheimeri tõbe ja kõhunäärmevähki tingib vereglükoosi ebanormaalne ainevahetus.
Hüpoteesid, mille kohaselt hambatõved on märgisteks tsivilisatsiooni-haigustest, püstitasid 20. sajandi keskel kaks arsti, Thomas Cleave ja John Yudkin. Paraku vajusid nende tööd, mida epidemioloogilised tõendid küll kinnitasid, suuresti unustusehõlma, märgib Hujoel. Sellest on kahju. lisab ta, kuna hambahaigused võivad olla kõige kergemini täheldatavaks ja kiiremaks märgiks sellest, et inimese dieedis on midagi valesti.
"Kehvast dieedist tingitud hambahaigused ilmnevad mõne nädala kuni mõne aasta jooksul," selgitab Hujoel. "Kui toitumisharjumusi muuta, võib hammaste seisund paraneda väga kiiresti. Näiteks võib suhkru osakaalu kahandamine tihti parandada põletikuliste igemete seisundit juba paari nädala jooksul. Hambahaigused annavad väga varakult märku, et toitumisharjumuste tõttu ohustavad inimest süsteemsed haigused. Kuna krooniliste haiguste kujunemine piisavalt ägedaks, et need tavalisel meditsiinilisel ülevaatusel silma jääksid, võtab aega aastakümneid, võivad hambahaigused pakkuda pikka ennetavat hoiatusaega, mille vältel muuta toitumisharjumusi ja seekaudu kahandada muude tsivilisatsioonitõbede kujunemise riski."
Päeva või nädala menüüd koostades soovitab Hujoel silmas pidada, et see, mis on hea hammaste ja suuõõne tervisele, on tõenäoliselt kasulik ka tervisele üldiselt.
