Mis on Eestimaa looduses ilusat ja erilist?
Meil ei ole ei kõrgeid mägesid ega suuri orge, kõik on äärmiselt keskpärane! Ainult lõputud metsad ja laukasood. Aga võib-olla olemegi siin elava rahvana alles teismeeas? Eriti kui mõelda sellele, et saime siia elama asuda alles 10 000–11 000 aastat tagasi pärast seda, kui 1,5-kilomeetrine jääkiht oli sulanud ja maa puhtaks lihvinud. Alguses oli maa tundrailmeline, hiljem metsasem, siis hakkas maa kerkima ja omandas meile tänapäeval tuntud vormid. Protsess ei toimunud väga kiiresti- kuuse levik Eesti kaguosast loodesse võttis aega 5000–6000 aastat, kirjutab Leelo Kukk Keskkonnaameti ajalehes Kroonleht.
Juba 4000 aastat oleme seda maad usinasti meile sobilikuks kujundanud. Ehkki meie looduse koosluse arengu lõppjärk on mets,olime suutnud möödunud sajandi vahetuseks Eesti metsast peaaegu lagedaks võtta ja praeguse 50% asemel oli seda vaid alla 20% pindalast. See näitab, et juba ilma erilise tehnikata suudab inimene päris palju olemasolevat keskkonda muuta. Praegusest ajast ja tehnikast rääkimata. Niisiis, oleme loodusesse suhtumises teismeeas. Ebakindlad. Vajame enesekindluse tõstmiseks mõnda toetavat sõna. Kõige lihtsam on seda teha millegagi võrdluses. Vaatleks vaid mõnda kõigile teada-tuntud objekti.
METEORIIDIKRAATRID
Pärast jääaega on Eestit tabanud neli meteoriidisadu, mille kraatrid on kenasti meile kõigile vaadata: Tsõõrikmäe, Ilumetsa, Kaali, Simuna. Lisaks neile varemalt kärgatanud Kärdla ja Neugrund. Mõned on olnud hoomatavas minevikus ja aidanud kaasa üleeuroopaliste muistendite ning legendide tekkele. Arvestades kui suur (või väike) on Eesti ja et maailmas on üldse kokku teada 178 meteoriidikraatrit, siis Eesti kandideerib kindlale esikohale meteoriidikraater per capita.
RÄNDRAHNUD
Ehkki Eestit ei ole õnnistatud kõrgete kiviste kaljudega, siis on meile jäänud jääajast ohtrasti rändrahne ja just kõige suuremad. Need suured kaljutükid mõjuvad hoopis imposantsemana täiesti ebaharilikus keskkonnas. Vaevalt keegi ahhetaks Soomes Majakivi-suurust kaljurünka nähes, kuid Eestis, kus selline mürakas järsku metsast vastu vaatab, on asjal hoopis teine jume. Just sellised näited aitavad mõista jää liikumise mastaapsust.
RABAD
Selle elupaiga erakordsus oma tüünuses ja salapärasuses suudeti rikastes riikides väga suures ulatuses „viljakandvaks” maaks ja kütuseks muuta, enne kui taibati nende alade tegelikku väärtust nii liikide, atmosfääri kui ka veevarustuse tasandil. Kuigi ka Eesti jõudis üht-teist rikkuda, on meil suurem osa väärtusest alles. Raba on heaks näiteks mõistmaks, kui tühine on tegelikult mõni tuhat või mõnisada aastat – raba ilme on säilinud muutumatuna tuhandeid aastaid. Rabas paari meetri sügavusele kaevates jõuame tegelikult tänapäevase ajaarvamise algusesse – paar tuhat aastat tagasi. Väga põnev on mõelda, milline oli sellel ajal elu rabas ja selle ümbruses. Raba on oma konserveerivate omaduste kaudu seda pilti meile ka teistmoodi avanud – nn põhjamaa muumiad on just rabadest pärit. Ajalisust aitab mõista ka mõni jändrik mänd rabas, tema kasvust ei võiks aimatagi, et ta on näinud oma elu jooksul rohkem kui sadat aastat.
LINNUD
Eesti on tänu oma asukohale rändekoridor lõuna ning põhja vahel. Mitte väga paljud riigid ei saa kiidelda, et nende rannikult võib päevas läbi rännata kuni veerand miljonit veelindu päevas ning nii kevaditi kui ka sügiseti kosutavad tuhanded ja tuhanded linnud enne edasi lendamist ennast Eestis.
HUNDID JA KARUD
Paljudes Euroopa riikides on hundid ja karud jäänud vaid muinasjuttudesse. Neid ümbritseb müstiline ning paraku ka negatiivne oreool. Eestis on nad aga siinsamas, meie läheduses ning enamasti ei pane me seda tähelegi. Kuid tänu nendele toimib meie loodus tervikuna ja ma usun, et Eesti näitel võivad nii mitmedki teised riigid mõista, et suurkiskjatega koos on võimalik elada. Lihtsalt paljud on selle ära unustanud ja arvamus kujundatakse tänapäevaste PR-vahenditega üksikute erijuhtumite baasil.
Kuid siin, nagu paljude teistegi elu juhtumite puhul – eemalt vaadates tunduvad meile tundmatud olukorrad hirmutavad. Aga selle asemel, et oma hirmusid lasta teistel toita, tuleb minna metsa ning tajuda, kui naeruväärsed need hirmud on. Need kõige lihtsamad näited panevad meid vahel lihtsalt õlgu kehitama – nii tavaline! Kuid maailma mastaabis on see tegelikult hoopis eriline. Ma usun, et seda lühikest loetelu vaadates võib aru saada, et me oleme tegelikult väga ilusad ja me oleme erilised, sest meis on sisu, tuleb seda vaid ise uskuda ning siis näevad seda ka teised.
