Mis kasu on Eesti riigil ja inimestel pankadest?
Kuus protsenti intressimakset on tänastes turutingimustes kindlasti väga soodne intress ja üldiselt sõltub intress sellest, milleks seda vaja on. Krediitkaardi eest küsitakse Ameerikas, Saksamaal ja Põhjamaades samasugust intressi.
Mida riik saab? Finantssüsteem lihtsustatult kirjeldades teeb seda, et viib raha nende käest, kellel seda parasjagu vaja ei ole, nende kätte, kes seda vajavad. Ilma laenutegevuseta oleks majanduse kasvuvõime palju väiksem. Seda on näidanud nii meie endi kui kui teiste riikide kogemus.
Riik saab raha liikumiselt maksutulu.
Kirjeldame olukorda nii: kui ma saan panga käest laenu millegi ostmiseks, siis ma maksan ostetu pealt nii käibemaksu kui ka kõik ettevõtjale toote kaubastamisega kaasnevad kulud. Ikkagi ma pean veel selle sama raha kasutamise eest maksma ka pangale intressi. Kas te leiate, et on õige, kui riik annab oma raharingluse eraettevõtjate kätte ilma raha kasutada andmise eest ise midagi vastu saamata?
See on ju samamoodi igasuguse teise ettevõttega, ükskõik, mis vallas ta tegutseb. Samamoodi võin ma küsida seda, et mis kasu saab riik selle eest, et meil on kuskil mõni toidupood, kingavabrik või mõni konsultatsioonifirma.
Riigi seisukohalt on kõige tähtsam see, et finantssüsteem oleks hästi tugevatel alustel. Kõige paremini täidab raha seda funktsiooni läbi säästjate, ehk nende kaudu, kel on raha investeerimiseks, et oleks konkurents ning äriprojektid leiaksid õiglase hinnaga rahastamist.
Ilma rahandussektori panuseta jääks majanduse areng kiratsema. Päeva lõpuks riik võidab sellest, et rahvuslik jõukus ja majandus tervikuna kasvab.
Teoreetiliselt peaks olema nii, et see raha, mida ma teenin, on minu oma. Kui olen oma riigimaksud ära maksnud, tundub mulle õiglasena, et ma ei peaks selle raha kasutamise võimaluse eest rohkem midagi maksma. Tegelikkus on selline, et ma olen sunniviisiliselt tehtud mõne kommertspanga kliendiks , kellele ma pean maksma sularaha väljavõtmise eest, ülekandetasusid jne.
Kui võtta firma seisukohalt, siis palju odavam on see, kui palk laekub pangaarvele, selle asemel, et pidada mitut raamatupidajat, kes maksaksid sabas ootajatele palgapäeval kassaluugist raha välja.
Ma arvan, et sularahas kauplemine vähendab majanduse efektiivsust, selle käitlemine on kulu, mis võrreldes pangaga on ettevõtjale palju suurem.
Kui te vaatate kõigi siin tegutsevate pankade hinnakirjad üle, siis leiate ka asutuse, kus nimetatud teenustasusid ei ole.
Panganduse juures on selgeid plusse. Kui me vaatame kasvõi maksuameti poole pealt, siis on ju kõigi maksumaksjate huvides, et inimesed ja ettevõtted maksaksid ausalt makse. Selle abil kogub riik konkreetse maksukoormuse juures maksimaalselt raha ja saab osutada seda avalikku teenust, mida me kõik soovime.
Kui meil oleks sularahamajandus, siis oleks kõrvaleviilimise võimalused palju suuremad ja kontrollimine palju kulukam. Kogu maksusüsteemi administreerimine oleks tükk maad kallim.
Julgen väita, et suuremale osale inimestest on selline asjade käik kasulik. Eestis on olnud traditsioon, et mitu põlvkonda elab koos. Talu pärandatakse kõige vanemale perepojale või kuidas asjad parasjagu kujunevad. Minu hinnangul on see ühiskondlik mudel kas muutumas või juba muutunud.
Põlvkonnad soovivad elada omaette ja on selge, et kui sa oled 25- või 30-aastane, siis tõenäoliselt ei ole sa suutnud koguda nii palju raha, et suudaksid endale elamise osta. Loomulikult võib korteri üürida.
Ma ei näeks panga kliendiks olemist ainult mustades värvides, et pangad võtavad ainult ära. Nad kindlasti annavad midagi ja seda väga paljudele.
Riik annab samuti väga palju ära. Pangad saavad kliente ehk inimesi, kes on nende kontrolli all. Pankadele garanteeritakse miljarditesse ulatuvad rahavood. Miks ma pean selle kõige juures veel oma raha kasutamise eest peale maksma?
Pank on kahtlemata suur ja see on ka põhjus, miks pangad on reguleeritud. Teistpidi maksab aga pank intresse kõikidele nendele, kes pangas raha hoiustavad.
Me ei saa jätta kõrvale ka teist poolt. Kui ettevõtted laenu ei saaks, siis oleks neil väga vähe võimalusi investeerida. See tähendaks vähem töökohti, see tähendaks vähem palka saavaid inimesi, väiksemat majandust.
Ma arvan, et laenuvõtja vaatab asjale teisiti, kui inimene, keda huvitab ainult see, et pangateenus talle midagi ei maksaks. Võib olla on inimesi, kes on huvitatud sellest, et ei peaks eales oma jalga panka tõstma, kuid teisalt elu on näidanud, et odavam on teha majandustehinguid panga vahendusel.
Teie peamine mure on siis selles, et pangad oleksid likviidsed ja et nad ennast mingite püramiidskeemidega lõhki ei ajaks?
Täpselt nii. Mida tugevam on panga kapitaliseeritus ja mida parem tema likviidsusseisund, seda vähem peaks hoiustaja või maksumaksja muret tundma. Valed otsused peab kinni maksma panga omanik.
Kinnisvaraturg läks lõhki. Kas te leiate, et Eesti Pank peaks edaspidi selliseid liikumisi nii-öelda hoiatades kõrvalt vaatama või kavatsete edaspidi sekkuda?
Me oleme juba sekkunud sellisel viisil, et kapitali nõuded siinsetele pankadele võrreldes nende kolleegidega Euroopa Liidus on sellised, et iga krooni peale, mis anti välja eluasemelaenuks, pidi vastas olema üks kroon kapitali. Paljudes Euroopa riikides pidi ühel kroonil vastas olema 50 senti või veelgi vähem.
Kapital on omaniku jaoks kõige kallim ja meie eesmärk oma tegevuses on luua võimalikult paks rasvakiht, et kui majandus pöördub, nagu täna on juhtunud, siis on seal piisavalt palju omanike raha, mida saab ebaõnnestunud laenuotsuste puhul maha kirjutada. Samas tagab see jätkuvalt selle, et head äriprojektid või mõistlikud laenu- ja liisingusoovid saaksid rahastatud.
Tänases konjunktuuris pole õige öelda, et 1,5% intressimarginaal lisaks Euriborile oleks ebaõiglaselt palju nagu see on võrreldes 0,5% marginaaliga, millega anti laene välja kaks aastat tagasi. Suhtumine on kogu maailmas muutunud ja riske nähakse täna palju suuremana. Sealt tuleb üks-ühele seos, et mida suurem on risk, seda suurem on marginaal.
Kuidas kommenteerite seda, et septembris viisid Skandinaavia pangad Eesti majandusest välja 5 miljardit krooni ja igasugust laenu ja liisingutegevust on radikaalselt piiratud?
Laenu saamine on kindlasti läinud palju raskemaks, kui see oli näiteks pool aastat tagasi ja eriti raskeks on see läinud nende jaoks, kes arendavad kinnisvara. Samas on ekspordisektoris pankade vahel olnud klientide pärast suur konkurents.
Laenutegevust tuleb näha muutunud globaalses keskkonnas, kus pangad üksteist ei usalda ja pankade vahelise rahaturu intressid on võrreldes ajaloolise tasemega mitu protsenti kõrgemad.
Lihtsustatult öeldes leiti varem globaalses plaanis, et iga projekt väärib rahastamist ja riskid on võimalik kuidagi nii ära paketeerida ning päeva lõpuks kõik võidavad. Täna on turg liikunud teise äärde, kus öeldakse: „Stopp, ma ei tea, kui suured kahjumid on konkurendi raamatutes veel peidus, ma parem ei laena talle midagi, ma parem panen selle raha keskpanka või valitsuse võlakirjadesse ja istun ootele.”
See on täna kõige akuutsem probleem, ja sellega tuleb millega tegelda, et taastuks pankade vaheline usaldus. Pärast seda läheb ka normaalne rahastamine reaalselt käima. Mida kauem usaldamatus püsib, seda suurem on tagasilöök majandusele.
Kui vaatame suuri ettevõtteid kas siis Eestis või mujal maailmas, siis finantskriis pole nende äri väärtust ju kuidagi vähendanud. Finantskriis on tekitanud ajutise probleemi ja mida kauem see kestab, seda suuremad on lõpuks selle kahjud.
Üles on kerkinud probleem, et kodulaene konverteeritakse eurodeks ja tagasi. Kas seda on õigem teha Eesti Panga või kommertskursi alustel. Milline on teie kommentaar?
See on panga ja kliendi vaheline lepinguline suhe ja ma olen nõus selle seisukohaga, mida on väljendanud finantsinspektsioon. See on üks lepingu oluline tingimus ja kliendile peab see olema selgelt arusaadav lepingu sõlmimisel, mitte olema kuskil väikses kirjas mitmekümneleheküljelise standardlepingu keskel.
Ma julgen väita ka seda, et alati on valida, kas võtad laenu eurodes või kroonides. Seal on ka hinnavahe, eriti praegu. See teema vajab nüüd selgeksrääkimist.
Tarbijakaitseamet on lubanud minna kohtusse. Kas te leiate, et nad ei saa aru, millega nad tegelevad?
Kui nad on jõudnud sellisele järeldusele, siis on neil selleks ka põhjus. Ütlen veelkord, ma arvan, et euro vahetuskurss on siiski panga ja kliendi vahelise lepingu küsimus. Pangandus püsib ennekõike usaldusel ning panga ja kliendi vaheline suhe peab olema sellele rajatud.
Võib-olla ma elan mingis ajakirjaniku paralleelreaalsuses, kuid mulle paistab, et pankade suhtes inimeste äng üha kasvab. Nii see, mis juhtus SEB likviidsusfondiga ja nimetatud eurode konverteerimise lugu suurendavad seda veelgi ja usaldus püsib üsna noatera peal. Kas te ei leia, et Eesti Pangal oleks aeg sekkuda?
Konkreetsete järelvalveobjektide teema on ennekõike finantsinspektsiooni pädevuses. Pankades on selliste asjade puhul alati tegemist ärilise otsusega. Nad peavad kaaluma, kas see on mõistlik või mitte.
Konverteerimiskurss on laenajate jaoks samasugune kulu nagu laenuintress. Samamoodi võiks ju öelda, et võiks reguleerida laenuintressi.
Sellised lepingutingimused on kehtinud juba pikemat aega. Tänane majandussituatsioon on aga selline, et kulude pool tuleb laenuvõtja jaoks selgemalt esile. See on pankade jaoks hindamise koht, kuidas nad peavad käituma ja mis on nende jaoks mõistlikum.
Mida meie [Eesti Pank] tagame ja oleme 16 aastat taganud, on see, et alati saab ühe euro osta 15,64 krooni eest ning see on asi, mille eest me seisame.
Kas ma olen õiegesti aru saanud, et eraisiku ainus võimalus panga käest soodsamaid tingimusi välja kaubelda on enda ümber koondada veel paarsada teist eraisikut ja siis astuda panga vastu välja ühtse rusikana. Ühe inimese tahtmisega ei arvesta ju mitte keegi, kui ei ole just tegu mõne kohaliku rikkuriga).
Ma arvan, et see on iga inimese enda otsustada, millised on tema võtted pangast kõige paremate tingimuste väljakauplemiseks. Mina ei ole sellistes küsimustes kindlasti nõuandja.
(Intervjuu tegemise aeg: 30. 10. 2008)
