Mis juhtuks kliimaga tuumasõja korral?
Maa kliima jahtub väga kiirelt suures ulatuses, mistõttu hakati sellist olukorda nimetama tuumatalveks. Külma sõja lõppemine võttis küll pingeid maha, kuid enamik tuumarelvi on siiani alles ning tuumariikide sõbralikku perre on lisandunud uued liikmed India ja Pakistan. Ka Põhja-Korea ja Iraan ihkavad väga selle auväärse klubi liikmeks saada.
Kui oletada, et totaalne katastroof ehk maailmasõda tuumarelvadega jääb ära, kuid tuleb selle minivariant ehk tuumalöökide vahetamine Pakistani ja India vahel, siis millised on tagajärjed kliimale sellisel juhul?
1980. aastatel läbiviidud tuumatalve uuringutes osalenud Alan Robock on teema taas käsile võtnud ning jõudnud järeldusele, et isegi sel juhul, kui tuumasõjast võtavad osa vaid India ja Pakistan, on tagajärjed väga rasked.
Robock viis arvutused läbi eeldades, et mõlemal riigil on 50 Hiroshimale visatud pommi võimsusega tuumalõhkepead. Sellest piisab, et tappa 20 miljonit inimest vahetult läbi plahvatuste. Suits ja tahm, mis suurlinnade põlemisest tekib, tõuseb aga kõrgele stratosfääri, kus pole pilvi ega sademeid, mistõttu võib ta seal aastaid püsida ja päikesevalgust blokeerida.
Tagajärjeks ei oleks küll tuumatalv, kuid maapinnale jõuab varasemast selgelt vähem päikesekiirgust, mistõttu jahtuks kliima enam kui nn väikesel jääajal 17. ja 18. sajandil. Ka taevas ei oleks mõnda aega enam sinine, vaid hall, ütleb ta ajakirjale Time antud intervjuus.
Vegetatsiooniperiood (ajavahemik viimasest kevadisest öökülmast esimese sügisese öökülmani) lüheneks põhjapoolkera parasvöötmes mõne nädala võrra. Sellest piisab, et mõned kultuurid ei annaks üldse saaki, teiste puhul on see aga viletsavõitu, mistõttu kehtestavad riigid ilmselt toiduainete väljaveo keelu, et oma elanikkonda päästa. Tagajärjeks on nälg paljudes maailma osades, massirahutused, riigipöörded, anarhia ja massilised põgenikehordid.
Robock kasutas NASA väljatöötatud kliimamudelit, millel põhinevad ka osad IPCC globaalse soojenemise prognoosid. Mudel on näidanud end väga heast küljest vulkaanipursete mõju ennustamisel, mis andis Robockile ja tema kolleegidele kindluse, et väited tuumasõja raskete tagajärgede kohta ei ole liialdus. Uuringut korrati ka kasutades USA riikliku ookeani- ja atmosfääriadministratsiooni kliimamudelit ning tulemused klappisid NASA mudeliga saadud tulemustega väga hästi.
Tuumatalve kontseptsioon põhineb väga tugevalt vulkaanipursete mõju uurimisel ning see on ka ainus võimalus, kuidas hüpoteesi paikapidavust kontrollida. 1816. aasta Tambora vulkaanipurse oli ajaloolise aja võimsaim ning sellele järgnenud aastat kirjeldati üle maailma kui aastat ilma suveta. Vulkaanilised aerosoolid püsivad aga atmosfääris umbes aasta, tahm linnade põlenguist võib aga stratosfääris püsida isegi viis aastat.
Mitmed teadlased on väljendanud arvamust, et võimalik tuumasõda on keskkonnale palju tõsisem oht kui globaalne soojenemine. Ka Robock nõustub sellega. India ja Pakistan omavad kahepeale vaid 0,3 protsenti kogu maailma tuumaarsenalist, aga ometi põhjustaks juba ainuüksi selle käikulaskmine palju probleeme.
Seega istub inimkond endiselt püssirohutünni otsas ning ei saa end enne kindlamalt tunda, kui tuumalõhkepeade arvu pole oluliselt vähendatud. Nende arv on küll vähenenud võrreldes külma sõja haripunktiga, kuid ikkagi on neid veel enam kui küll, et tekitada ülemaailmne tuumatalv ning tõugata inimkond väljasuremise äärele.
