Mis asi on rohevõrgustik? Miks, kuhu ja kui palju on linna sisse metsa tarvis?
"Linnametsi ja linnalähiseid metsi on Eestis teadlikult majandatud 19. sajandi keskpaigast alates. Juba toona hinnati kõrgelt metsade puhkeväärtust. 1930. aastatel nappis linnade lähedal metsa ning seetõttu metsastati seal agaralt, kinnistati liivikuid jms. Linnaümbruse metsades raiuti vähe: tehti vaid sanitaar- ja hooldusraiet," kirjutab ta Eesti Looduses.
Nõukogude aja alguses eraldati linnade suurusele vastavad rohelised vööndid Tallinnale ja rajoonikeskustele. Roheliseks vööndiks nimetati linna või teiste asulate ümber paiknevaid maa-alasid, mis on kaetud peamiselt metsade, parkmetsade, metsaparkide, parkide jm haljastusega. Nende põhiülesanne oli parandada keskkonnaolusid ja luua linlastele puhkevõimalusi. Peeti optimaalseks, et rohelise vööndi alast 50% on kaetud metsaga.
Eesti iseseisvudes ja eriti ehitusbuumi ajal jäid nõukogudeaegsed linnade rohelised vööndid unarusse. Nüüd on neid kohati taas tähtsustama hakatud: mõnegi maakonnaplaneeringu kaardil leidub linna ümbritseva rohelise vööndi piir, teisal aga on sellest teemast mööda mindud.
Üldjuhul on rohevööndi piir maakonnaplaneeringu kaardil paigutatud 10-15 minuti autosõidu kaugusele linnapiirist. Ehkki juba 1970. aastatel märgati vajadust linnalähiste puhkemetsade pindala suurendada, on need praeguseks ehitustegevuse teelt hoopis taandunud: näiteks Tallinna rohelise vööndi välispiir on linnale lähemal kui vanasti.
Viimase paarikümne aasta jooksul on Eesti rohevõrgustikku planeeritud eelkõige looduskaitse vajaduste alusel ja vähe arvestatud inimese vajadust looduses liikuda.
Praegune maakondade teemaplaneeringutega kavandatud ja üldplaneeringutes täpsustatud Eesti roheline võrgustik on oma otstarbelt ökoloogiline võrgustik, nenditakse artiklis.
Täpsemalt rohevõrgustiku säilitamisest, planeerimisest ja probleemidest loe augustikuu Eesti Loodusest.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!