Millised on interneti otsimootorid kümne aasta pärast?
Google’i teadusdirektori Peter Norvigi sõnul koosnevad otsingutulemused siis teksti, kõne, piltide ja videote kombinatsioonist. Lisaks sellele on võimalik kasutada ka lugematute GPS-seadmete andmeid, meditsiiniliste uuringute tulemusi ning pea kõikjale paigutatud sensorite kogutud andmeid, vahendab Novaator ajakirjas Nature ilmunud artiklit.
Esimesed eksperimentaalsed otsingud kasutavad ka inimese aju skaneerimise tulemusel saadud andmeid. Inimesed saavad otsustada, kas nad tahavad oma teadmisi otsingumootoritega jagada ning mil määral.
Suurem osa päringuid tehakse suuliselt, mitte ei trükita klaviatuuri abil nagu praegu. Päringu tulemuseks ei saa kasutaja mitte nimekirja, vaid sünteesi erinevaist allikaist. Kui praegu teha päring näiteks kergete tuumade ühinemise kohta, siis kõigepealt annab otsingumootor lingi entsüklopeediaartiklile, millele järgnevad ülejäänud allikad.
Kümne aasta pärast esitatakse aga süntees, milles võetakse kokku mitme olulise allika andmed, tõlgitakse need kasutajale sobivasse keelde ning esitatakse sobiva raskusastmega. Näiteks kergete tuumade ühinemise matemaatiline pool võib olla esitatud väga keeruliselt, mis on arusaadav vaid väiksele osale inimkonnast. Raskuste tekkimise korral saab sellest teada anda ning kasutajale esitatakse lihtsustatud käsitlus.
Samas suudab otsingumootor viia kasutaja kontakti ka vastavat ala hästi tundva inimesega või tutvustada omavahel inimesi, kes juurdlevad sarnaste probleemide kallal. Seega on päringute tegemine muutumas üha enam pideva keskustelu suunas inimese ja arvuti või inimeste vahel, mis peaks tagama tekkinud küsimustele võimalikult ammendava vastuse saamise.
Oluliseks probleemiks otsingumootorite ees on sisu kvaliteedi hindamine. See ei saa põhineda ainult populaarsusel, kuid kvalitatiivne analüüs on arvutile paraku palju raskemini teostatav kui kvantitatiivne. Viimase jaoks arvuti ju loodud ongi.
Hinnata tuleb nii sisu vastavust päringutegija soovidega kui ka selle õigsust. Näiteks internetisait, mis väidab, et Apollo-programm oli pettus ning inimene pole kunagi Kuul käinud, ei tohi jõuda otsingus sama kõrgele kohale kui asjalik astronoomiasait. Seega on vaja mudelit, mis hindaks internetisaidi sisu vastamist meid ümbritsevale tegelikule reaalsusele nii, nagu seda tajub arukam osa inimkonnast. Sellise mudeli loomine on üks järgmise kümnendi suuri väljakutseid.
