Millised loodusnähtused lennukeid ähvardavad?
Uudisteagentuuride andmeid väljus Air France'i lend 447 Rio de Janeirost Pariisi poole 1. juunil, pardal 228 inimest. Viimane side lennukiga toimus täpselt siis, kui see kehvadesse ilmastikuoludesse sattus ja andis märku elektrisüsteemi võimalikust rikkest, on kinnitanud Brasiilia ametnikud.
Mõned ametimehed on väitnud, et välgutabamus oleks võinud lennuki rivist välja viia. See oleks väga harvaesinev juhtum, ehkki leidub mitmeid muidki ilmastikufenomene, mille suhtes piloodid peavad ettevaatlikkust üles näitama, vahendab Live Science.
Järgmiseks anname ülevaate võimalikest ohtudest, et anda aimu, kui suur on nende tegelik oht miljoneile lennukilendudele, mida üle maailma igal aastal ette võetakse.
Välgutabamus
Käputäis reaktiivlennukeid on välgutabamuse tulemusel plahvatanud, kaasa arvatud Pan America lend 1963. aastal, kus hukkus 83 inimest. Tänapäeval aga muudavad radarid ja muud edusammud ilmaennustamise vallas äikesetormide - ja nende välgunoolte - vältimise hõlpsamaks.
1980. aastate alguses saatis NASA eksperimendi korras lennuki äikesetormi sisse. kolmveerand tunni jooksul sai lennumasin 72 tabamust, pakkudes teadlastele palju väärtuslikke andmeid.
Reisilennukid saavad umbes kord aastas endiselt välguga pihta, on Florida ülikooli teadlased näidanud. Tabamus algab enamasti tiivaotsast, ninast või sabast ning liigub läbi lennuki kerekatte, mis on tihti valmistatud alumiiniumist - heast elektrijuhist. Paljud välgutabamused tekitab lennuk ise; enamik leiab aset ristlemiskõrgusele tõusmise või sellelt laskumise ajal, või kui lennuk asub pilve sees.
Lennuki tuled võivad vilkuma hakata, kuid enamik välguenergiast lahkub tagasi taevasse, kui lennuki kattekihis just lünki ei juhtu olema.
Kaasaegsete reaktiivlennukite juures kasutatakse moodsaid komposiitmaterjale, mille elektrijuhtivus pole nii hea.
Veel üheks õhuvallas varitsevaks ohuks on reaktiivmootorisse imetud linnud.
Turbulents ehk "õhuauk"
Turbulents on palju levinum probleem - peaaegu kõik lennureisijad on tõenäoliselt korra kogenud õhuaukudes rappumist.
Turbulentsiks nimetatakse sellist õhuliikumist, mida pole tavaliselt näha ja mis ilmneb tihti ootamatult. Seda tingivad erinevused õhurõhus, reaktiivjoad, mägede mõjudest sündinud lained, külmad või soojad frondid ning ka äikesetormid. Turbulents võib aga tekkida selgeski taevas. Turbulentse ei saa alati ennustada, radarid neid ei leia.
USA föderaalse lennundusameti FAA andmeil on turbulentsid peamine lennu ajal saadud mittesurmavate vigastuste põhjus, enamasti sellepärast, et reisijad või meeskonnaliikmed pole kinnitanud turvavöid.
Ehkki te võite õhuaugust läbivappumise käigus pea kõvasti ära lüüa, ei kujune see tõenäoliselt eluohtlikuks. Aastatel 1980-2004 juhtus USA liinilennukitega 198 turbulentsi-avariid, milles 266 inimest said tõsiseid vigastusi ja kolm surma, kinnitab FAA statistika.
Äikesetormid
Äikesetormid kujutavad endast lennukitele ohtu eelkõige tormisel suvehooajal. Üldiselt tingib äikesetormide ohtlikkuse neis toimuv õhu konvektiivne liikumine - tugevad üles- ja allavoolud, mis võivad lennukit suvalistes suundades loksutada, sellele viga teha või hullematki. (Sellised õhuvoolud on üks turbulentsi tugevamaid vorme.)
Mõned pühendunud sünoptikaspetsid aitavad lennukitel ohtlikke ilmastikunähtuseid vältida, läkitades neile vaid iga paari tagant uuenevat ilmateavet. Samuti hoiavad oma piirkonna ilmal silma peal lennujuhtimiskeskuse dispetšerid, kuna see aitab sissetulevaid ja väljuvaid lende paremini ohjata.
Radar suudab edukalt tuvastada pöörlevaid torme, mis omakorda näitavad potentsiaalset tornaado-ohtu.
Jää
Talvel võib lennuki tiibadele kogunev jää kujuneda märkimisväärseks riskiks ja lendude hilinemise põhjuseks.
Jäätumine leiab aset siis, kui ülijahutatud veepiisad lennuki tiibadele kinnituvad ja tarduvad. Ülijahutatud piisad on üldiselt vedelad ka temperatuuridel alla külmumispunkti. Kui jää tiibadele kuhjub, võib see korraga nii kiirust alandada kui tõusu pärssida; selle tulemuseks võib mõnikord olla katastroofiline pikeerimine maapinnale, näitavad ülikoolide atmosfääriuuringute korporatsioon UCAR.
Tiibade jäätumine, mis võib juhtuda nii kõrgel õhus kui maapinnal starti oodates, on olnud paljude saatuslike lennuõnnetuste, kaasa arvatud reisilennukitega juhtunud katastroofide põhjuseks, ehkki suuremat ohtu kujutab see eelkõige väikelennukitele.
Aastas põhjustab tiibade jäätumine väiksemate õhusõidukitega kümneid õnnetusi, näitas USA riikliku transpordiohutuse büroo NTSB uurimus. Sama uurimuse andmeil hukkus vahemikus 1982-2000 lennu ajal toimunud jäätumise läbi sündinud õnnetustes 819 inimest; enamik õnnetusi juhtus vahemikus oktoobrist märtsini.
Lennuaegne jäätumine kukutas alla ka lennuki rokilegendide Buddy Holly, Ritchie Valens ja The Big Bopperiga, mis kukkus alla varsti pärast starti Mason Cityst Iowa osariigis 1959. aasta 3. veebruaril
Lennukitiibu saab nende jääst vabastamiseks enne starti katta mitmesuguste ainetega.
