Suusahüppemäel, enne “lenduminekut”, peab sportlane üritama teha kõik selleks, et suuskade ning lume vahel tekkiv hõõrdejõud oleks võimalikult väike. Kuigi võiks arvata, et seda, kuidas niisugune lume ja suuskade vahel avalduv jõud kujuneb, on põhjalikult uuritud, ei oska teadlased siiani kõike päris täpselt seletada. Arvutuskäigud, mis kirjas õpikutes, ei anna reaalses elus adekvaatseid tulemusi ning seni ei ole tehtud ka piisavalt keerulisi katseid ega arvutisimulatsioone, et kõike lõpuni teada saada, kirjutab ajakiri
.

Hõõrdejõud sõltub hõõrdetegurist ning keha massist. Keha massist sõltub ka potentsiaalne energia, mille suusahüppaja mäkke tõustes kogub. Teoorias saavutab laskumise lõpus kokkuvõttes suurema kiiruse raskem sportlane (tegelikkuses sõltub saavutatav kiirus paljust muust, näiteks tehnikast). Seega on laskumisel võimalikult suure kiiruse saamiseks vaja rõhku panna eelkõige sellele, et sportlase all olevad suusad lumel hästi libiseksid, st et hõõrdetegur oleks võimalikult väike. Kerge kaal tuleb sportlasele hüppe järgmistes faasides kasuks. Et suuskade hõõrdetegur oleks ühesugune, tuleb keharaskus hajutada võrdselt mõlemale suusale.

Õhutakistus laskumisel

Laskumise ajal peab sportlane tegema kõik selleks, et vähendada õhutakistust, mis sarnaselt hõõrdejõule laskudes hoogu pidurdama hakkab. Seda on võimalik saavutada õige kehaasendi valikuga. Eesti suusaliidu brošüür “Noorte treeningu alused suusahüpetes” soovitab sportlasel hoida pea all, vaade suunatuna ette ja käed paralleelsed kehaga. Seda asendit peaks suusahüppaja säilitama kuni äratõukeni. Õhutakistus sõltub ka suusahüppekostüümist.

Tarkade Klubi veebruarinumbris
• Kuidas lugeda mõtteid?

• Droonid - tulevikusõdade põhirelvad

• Salenemist tõotavad jalatsid

• Eksplaneet Pluuto lugu

• Eksperiment Aafrika vaesuse vastu

• Euroopa esimene kõrgkultuur

Äratõuge lihaste jõul

Kuna suusahüppemäe lõpp vahetult enne rampi on kumer, tuleb sellesse mäe ossa jõudnud hüppajal vastu astuda kesktõukejõule ning juba samal ajal valmistuda tõukeks. Äratõuge on kõige kriitilisem osa suusahüppest. Ligikaudu kolmandiku sekundi jooksul peab sportlane lihaste abil tekitama võimalikult tugeva suusahüpperambiga risti mõjuva jõu. Tõuget tuleb alustada aeglaselt ning lõpetada kiirenevalt. Samal ajal peab hüppaja end ees seisvaks lennuks valmis seadma — tarvis on saavutada kehaasend, mille puhul on aerodünaamiline tõstejõud võimalikult suur.

Lend

Hüppel peab sportlane lihaste abil vastu seisma kiirendusjõule, mis justkui üritaks teda püstisemasse asendisse lükata. Kui hüppeasend on liialt püstine, vähendab see kiirust ning tähendab kokkuvõttes lühikest hüpet. Kui sportlane kaldub liialt ette, on tal aga suur risk kukkuda ning vigastada saada. Hüppe ajal mõjutab sportlane oma kehaasendiga nii talle mõjuvat õhutakistust, tõstejõudu kui kiirendust. Tõstejõud on sarnane sellele, mis mõjub lennuki tiivale, see tähendab, et suusahüppaja keha all on rõhk kõrgem kui selle kohal. Tõstejõu ärakasutamisel on selge eelis kergematel sportlastel — lendab ju kerge paberlennuk palju paremini kui sama kuju ja suurusega raskemast materjalist lennuk.

Suusahüppajail aitavad õhus püsida suhteliselt suured suusad (240-255 cm pikad) ning nende õige asetamine, V-stiilis hüppamine. Suusad toimivad justkui lennuki tiibadena ning V-asend tagab neile hea kandepinna. Selleks et söömishäired, näiteks buliimia ning anoreksia, ei oleks suusahüppajate kutsehaigusteks, on tänaseks rakendatud reeglid, mille kohaselt peavad need sportlased, kes kergemad, kasutama lühemaid suuski. Ometi ei ole kaaluprobleemid spordiala kummitamist jätnud. Näiteks suusahüpete olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister Martin Schmitt ütles hiljuti antud intervjuus, et nälgimine pikkade hüpete huvides on tema organismi haigeks muutnud.  

Maandumine

Õhulennu pikkust mõjutavad sajad erinevad tegurid, teiste hulgas õhu tihedus hüppepaigas. Näiteks lauskmaal harjutavatel sportlastel võib hõredama õhuga mägedes pikkade lendude saavutamisel probleeme tekkida. Et maandumisel mitte tasakaalu kaotada, peab sportlane maanduma niimoodi, et keha raskus langeb võrdselt mõlemale jalale. Vaatamata sellele, et rampide kõrgused ei ole võrreldavad, prantsatavad suhteliselt madalal trikke tegevad freestyle-suusatajad maha hoopis tugevama jõuga kui suusahüppajad.


ESIMESENA LENDASID SUUSKADEL NORRAKAD

Kui eurooplased on harjunud mõttega, et suuskadel hakkasid esimesena hüppeid sooritama norrakad, siis ameeriklased väidavad vastupidist — kogu au kuulub Illinoisi ja Michingani osariikide vapratele poegadele. Ühe Euroopa ajalookäsitluse kohaselt oli esimeseks suusahüppajaks Norra sõjaväelane Olaf Rye, kes sooritas 1809. aastal teiste omasuguste ees ligi kümnemeetrise õhulennu. Teine, rahvusvahelise suusaliidu FIS poolt aktsepteeritud variant ütleb, et hüppeid tegevaid Norra sõdureid on ajalooürikutes kirjeldatud juba 18. sajandi lõpus.

Olgu kuidas on, 1860ndatel aastatel, mil hakati pidama ametlikke võistlusi, olid sooritatavad õhulennud juba hulga pikemad kui sajandi algul. Leidus mehi, kes suutsid hüpata rohkem kui paarikümne meetri kaugusele, mainitud on isegi 30 meetri pikkust õhulendu, mille norrakas Sondre Auverson 1860. aastal sooritas. Esimene tõeline suusahüppevõistlus peeti 1862. aastal. Toonastel suusahüppevõistlustel oli tänapäevastega võrreldes aga üks oluline erinevus — sportlased läksid hüppeid sooritama, varustatuna suusakeppidega. Olümpiamängudel on suusahüpped kavas olnud juba esimestest talimängudest, 1924. aastast alates.

Praegused suusahüpete tippmargid on püstitatud lennumägedel. Läbi aegade pikima õhulennu tegi soomlane Janne Ahonen 2005. aastal Sloveenias Planicas. Seetõttu, et põhjanaaber kukkus K185 mäelt 240 meetri pikkuse hüppe sooritamise järel, kuulub rekord ametlikult aga hoopis samal võistlusel 239 meetri pikkuse hüppe teinud norrakale Bjørn Einar Romørenile. Eestlastest on kõige kaugemale hüpanud Jens Salumäe, kes lendas 2004. aastal sealsamas Planicas võistluste proovivoorus 195 meetri kaugusele.