Mille poolest rikkad sinust ja minust erinevad
Piff ja tema kolleegid värbasid 115 katsealust ja kaardistasid nende etnilise tausta, soo, usurituaalidel osalemise tiheduse ja ühiskondliku staatuse. Neile näidati joonistust kümne pulgaga redelist, mille iga pulk väljendas erinevat haridutaset, sissetulekut ja eluala. Iga osaleja pidi märkima, millisele redelipulgale ta ise enda arvates kuulub.
Lõpuks määrati kõigile anonüümne partner ja kümme ühikut nn mänguraha koos võimalusega jagada see oma partneriga. Seejuures anti mõista, et mängu lõpus vahetatakse kättejäänud raha päris kupüüride vastu ja et partneril pole rahajagamisel sõnaõigust.
Katsealused andsid ära keskmiselt 4,1 ühikut mänguraha. Selgus, et mida heldemad olid inimesed, seda madalam oli nende sotsiaalne staatus. Need, kes märkisid end kuuluvat redeli alumistele pulkadele, andsid ära 44 protsenti rohkem mänguraha sõltumata oma vanusest, soost, usukuuluvusest ja rassist.
Järgnevas eksperimendis püüdsid teadlased inimestele sisendada, et nad on rikkamad või vaesemad, kui ise arvavad. Sedalaadi meetodit kasutavad tavaliselt psühholoogid, kui soovivad ajutiselt kellegi vaatenurka muuta.
Uurijad küsisid seejärel, kui suur osa inimese sissetulekust peaks minema heategevusse. Selgus, et nii madamalast klassist inimesed kui ka katses madalamasse klassi “liigutatud” inimesed leidsid, et heategevuseks tuleks eraldada senisest suurem osa oma sissetulekust.
Kui kõrgema klassi rahva arvates tulnuks annetada 2,1 protsenti sissetulekust, siis madalama klassi esindajad pidasid sobivaks 5,6 protsenti. Kõrgkiht, kes oli ajutiselt viidud madalamasse klassi arvas, et annetusteks sobiv summa on 3,1 protsenti. Alamklassi esindajad, kes olid “psühholoogiliselt edutatud” ülemklassi, pidasid sobilikuks 3.3%.
Viimane katse üritas välja selgitada, kui altid on inimesed hättasattunule abi osutama. Seekord näidati katsealustele videoklippe eesmärgiga kutsuda esile kaastunnet. Seejärel saatsid teadlased katsealuste sekka ühe uurija, kes etendas eksperimendile hiljaks jäänud osalist.
Madalamale klassile video näitamine mõju ei avaldanud — nad olid hilineja suhtes niigi kaastundlikud. Ent ülemklassi oli võimalik mõjutada. Need, kellele oli näidatud kaastunnet tekitavat videot, käitusid abivalmimalt kui need, kellele näidatud videopilt oli emotsionaalselt neutraalne. See näitab, et rikkamad on võimelised kaastundeks, kui seda neile meelde tuletada. Ent vahetult nad kaastunnet üles ei näita.
Kas isekus aitab kiiremini rikkaks saada? Piffi sõnul ei sõltunud katsealuste isekuse määr sellest, kas rikkus oli päritud või teenitud, mistõttu pole alust oletusel, et end üles töötanud inimesed on eriti isekad. Suurem solidaarsus vaeste vahel aga võib olla oluline rasketel aegadel ellujäämiseks, märgib Piff.
