Miljardite aastate tagused vihmapiisalohud annavad vihjeid ürgkliima kohta
Mõistagi ei saa vihmapiisad ise kivistuda, kuna koosnevad veest. Küll aga saavad fossiilideks muutuda tillukesed lohud, mida tilgad maapinda tabades endast järele jätavad, vahendab DVICE.
Selleks, et fossiliseerumine toimuda saaks, peavad valitsema täpselt õiged tingimused: tarvis on värsket kihti väga peent vulkaanilist tuhka ning vihmasadu, mis on piisavalt äge, et jätta lohke, aga mitte nii tugev, et neid minema uhtuda.
Samuti peab veel üks kiht ülipeent vulkaanilist tuhka langema eelmise peale ning see kõik peab saama häirimatult kivistuda. Ja lõpuks peab keegi selle välja kaevama ja aru saama, mis see on. Taolist juhuste kokkulangemist ei esine eriti tihti, ent kogu olemasolev ajalugu on üsna pikk ja mõnikord harva nii siiski juhtub.
Too konkreetne Lõuna-Aafrikast avastatud lapike ürg-vihmapiisku on 2,7 miljardit aastat vana. Ehkki vihmavesi ise on ammuilma haihtunud, on selle jäetud kraatrikestest võimalik üllatavalt palju teadmisi ammutada: näiteks saab nende abil välja arvutada, kui tihe oli atmosfäär tol ürgsel ajal.
Löögilohu, mille vihmapiisk jätab pinnale, suurus sõltub mitmest tegurist — lööva objekti mõõtmetest, koostisest ja tihedusest, kiirusest ja löödava pinna omadustest. Kui kolm tegurit on teada, saab neljanda matemaatiliselt tuletada.
Antud juhul on teada, et lohke lõid veepiisad (millel on kindel koostis ja tihedus), samuti on laboratoorsetest katsetest teada vihmapiisa mõõtmete ülempiir. Vulkaanilise tuhaga kaetud löögipinda saab usaldusväärselt matkida. Mõistatuse viimaseks killuks on vihmapiisa langemise kiirus, mis sõltub atmosfäärirõhust.
Ajakirja Nature märtsikuises numbris ilmunud uurimus Washingtoni ülikooli teadlastelt vahendab fossiilsete vihmapiiskade analüüsi tulemusi, mille põhjal paistab, et 2,7 miljardit aastat tagasi oli atmosfäärirõhk enam-vähem sama, mis praegugi.
Uudis on jahmatav, kuna nii muistse Maa kliima kohta on palju avastamata küsimusi: Päike oli märksa noorem ning 70–80% praegusest jahedam, mistõttu paleoklimatoloogid on püüdnud välja selgitada, miks küll kogu planeet jääga ei kattunud.
Praegu tundub kõige tõenäolisem, et atmosfääri hoidis leigena tihe süsivesiniku-udu, mis tekitas kasvuhooneefekti — sama nähtuse, mida meie praegu õhku reostades kogemata kunstlikult uuesti tekitame.
Raske on ette kujutada, kui teistsugune oli Maa 2,7 miljardi aasta eest: atmosfäär oli eluks kõlbmatu, kuna evolutsioon polnud veel jõudnud hapnikku tekitavate mikroobideni. Päevad olid lühemad, kuna kogu planeet pöörles kiiremini, ning Kuu oli palju lähemal ja tekitas tohutu võimsaid veetõuse ja -mõõnu.
Kui teil avaneks võimalus sinna pilk heita, ei tunneks te arvatavasti selles paigas oma koduplaneeti äragi. Küll aga on kuidagi lohutav teada, et juba siis sadas siin mõnikord sooja, õrna vihma.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!