Psühholoogid avastasid, et inimesed muutuvad motiveerituks, kui teavad, et kogemust ootab lõpp, vahendab The Daily Telegraph.

Michigani ülikooli teadlaste uurimus näitas, et see paneb inimesed eeldama, et kogemus päädib õnnelikult.

Ajakirjas Psychological Science avaldatud töö tulemused võivad lisada kaalu kõnekäänule, mille kohaselt parim osa tuleb jätta viimaseks.

“Protsesside lõppemised mõjutavad meid mitmel moel, ning üks mõjudest on taoline positiivsuse-efekt,” rääkis uurimuse juhtiv autor Ed O’Brien. “Selles on midagi motiveerivat. Te mõtlete “Ma võin sellest kogemusest ammutada parimat hoolimata tõsiasjast, et see saab otsa,” või “Ma tahan sellest saada midagi meeldivat, kuni see veel kestab.” Samuti on võimalik, et me oleme harjunud õnnelike lõppudega.”

“Kui öelda inimesele, et miski on viimane, siis ta võtabki sellest viimast,” lisas O’Brien.

Uurimuse raames jagati 52 eri soost tudengile viis väikest erimaitselist šokolaaditükki, mille meeldivust tuli neil pärast maiustuste ärasöömist vastaval astmikul hinnata.

Eri maitsed jaotati eri järjestustesse, kusjuures mõnedele katsealustele öeldi, et pala, mida nad söövad, on viimane, samas kui teised vastavat hoiatust ei saanud.

Uurimusest selgus, et need, keda oli hoiatatud, pidasid viimast šokolaaditükki ülejäänutest maitsvamaks.

Küsimusele, milline šokolaad neile enim meeldis, vastasid nood, kes teadsid, et tegu on viimase palaga, kahel juhul kolmest, et parim oli too sort, mis otsa lõppes. Need, keda hoiatatud polnud, valisid vastava sordi parimaks vaid 22 protsendil juhtudest

Sotsiaalpsühholoogia magistrand O’Brien ütles, et kuna šokolaadikommidele anti hinnanguid ükshaaval, mitte korraga pärast katse lõppu, ei saa tulemusi selgitada mälestuste subjektiivsusega.

“Paljud kogemused — kinos või teleris nähtud filmidest söögikorda lõpetava magustoiduni — lõppevad õnnelikult, mistõttu võib paljudel inimestel olla üldine ootus, et asjad lõppevad hästi. Taoline eeldus võib imbuda ka meie demonstreeritud mitteseonduvatesse või vähetähtsatesse hinnangutesse.”

O’Brien osutas, et avastusel võivad olla negatiivsed järelmid elu muudele aspektidele, näiteks diplomitöö hinde ootamisele.

Samuti on võimalik, et kandidaadid, keda tööintervjuul esimeste hulgas usutletakse, võivad jätta viimasena saabunutega võrreldes ebasoodsama mulje.