Miks vihkasid natsid juute? Vastust otsivad vihauurijad

 (200)
Miks vihkasid natsid juute? Vastust otsivad vihauurijad
AFP/Scanpix

Vihkamine on kõikjal, kuid elementaarset küsimust, miks üks inimene teist vihkab, pole kunagi adekvaatselt uuritud, leiab Gonzaga ülikooli teadur Jim Mohr, uudse akadeemilise valdkonna — vihauuringute — arendaja.

Mohr on seadnud eesmärgiks selgitada seisundit, mis on inimkonda painanud alates päevast, mil esimene koopainimene teist altkulmu vaatama jäi. „Mis on see, mis viha käivitab? Kuidas me saaksime selle peatada?” sõnastab Mohr uuringute põhiküsimused.  

Gonzaga asutas vihavastase instituudi (ingl Institute for Action Against Hate) kümnendi eest pärast seda, kui mõnedele mustanahalistele tudengitele oli saadetud ähvarduskirju. Instituut üllitab ajakirja Journal of Hate Studies, on korraldanud konverentsi ja pakub alates möödunud aasta kevadest vihateemalisi kursuseid, vahendab AP.

Ettevõtmisega seotud Ameerika juudikomitee American Jewish Committee esindaja Ken Stern avaldas lootust, et teised ülikoolid seda eeskuju järgivad. „Me soovisime vihkamisele arukamalt läheneda,” selgitab ta.

Stern, kes on kaks viimast kümnendit pühendanud võitlusele antisemitismiga, ütleb, et vajadus vihauuringute järele muutus ilmseks, kui rahvas alustas võitlust selliste rühmitustega nagu Aryan Nations (USA marukristlikke natsionaalsotsialiste koondav organisatsioon), kuid ei osanud kuidagi otsustada, millest vastuhakku alustada. „Me orienteerusime kõhutunde järgi,” tunnistab ta. „Mingit katseliselt tõestatavat teooriat polnud olemas.” Stern osutab, et vihkamisel puudub isegi tabav definitsioon.

Filosoofid on välja pakkunud hulgaliselt määratlusi. René Descartes ütles, et vihkamine on kihk tõmbuda eemale millestki, mida peetakse halvaks. Aristoteles nägi vihas vääramatut kirge hävitada konkreetne objekt. Psühholoogiliselt on Freud määratlenud viha kui ego sellist olekut, mis soovib hävitada oma õnnetuse allika.

Jesuiitlik Gonzaga ülikool, mis on tuntud peamiselt oma korvpallimeeskonna poolest, võttis vihkamise-teemalise kursuse õppekavva; kursust loevad viis professorit eri teadusvaldkondadest.

Instituudi eesmärk on luua akadeemiline keskkond, kus tervet hulka teadusharusid, kaasa arvatud ajalugu, psühholoogiat, usundiuuringuid, antropoloogiat ja politoloogiat ühendaks keskendumine vihkamisele. Tegemist on samasuguse algatusega, millesarnastest omal ajal sündisid sellised valdkonnad nagu mustanahaliste-uuringud ja naisuuringud.

Taoliste akadeemiliste püüdluste juures ei saa läbi poleemikata. Mõned skeptikud kardavad, et tegemist on millegi enamaga kui rünnakutega domineeriva jõustruktuuri vastu.

„Sellised asjad kipuvad olema ühemõõtmelised ja eeldama arhetüüpse valge isasisendi süütunnet,” ütleb Ühendriikide õpetlaste liidu National Association of Scholars pressiesindaja Glenn Ricketts.

Ajakirja Journal of Hate Studies viimasest numbrist leiab artikleid geide ahistamise, juutide peal natsliku režiimi ajal tehtud eksperimentide, Aryan Nationsi vastase kohaliku võitluse ja moslemite enesetapurünnakuid pooldava suhtumise teemal.

Stern rõhutas siiski, et liiga lihtne on vihkamises süüdistada rumalust. Inimesed, kellel on mingi objekti kohta hulgaliselt teadmisi, võivad ometi seda objekti vihata, ütleb ta. Probleem tekib siis, kui üks isik või rühmitus suudab teise isiku või rühmituse lahutada inimlikkusest, mõelda temast või neist kui „teistest”, sedastab Stern. „Me ebainimlikustame nad ja õigustame sellega nendevastast vägivalda.”

Küsimusele, miks inimesed vihkavad, polegi lihtsat vastust, tunnistab Mohr. Viha võib sütitada ahnus, hirm või hõimu koondumine teise hõimu vastu. Kuulumisvajadusega inimesed hakkavad teisi vihkama selleks, et rühma sobida, ütleb ta.

USA poliitikas süvenevat konfliktsituatsiooni arvestades võib paista, et vihkamist on ühiskonnas aina rohkem. Mõned vihkavad president Obamat, mõned moslemeid, mõned homoseksualiste.

Mohr ütleb, et ta ei tegeleks vihauuringute arendamisega, kui ta ei usuks, et sellega on võimalik saavutada midagi positiivset. „Me oleme võimelised muutuma. Lootus peab jääma.”