Miks vanemad oma lastele tavatuid nimesid panevad

Võrreldes aastakümnete taguse ajaga paneb üha rohkem vanemaid oma lastele ebatavalisi nimesid. Teadlaste arvates võib see olla märk individualistlike väärtuste süvenemisest ühiskonnas.

USA-s läbi viidud uuringu kohaselt torkavad tänapäeva koolilapsed varasemate aastakümnete õpilastest rohkem silma eelkõige nime poolest.

1950ndatel, mil menukaim poisinimi Ühendriikides oli James, käis peaaegu igas esimeses  klassis vähemalt üks James. 2007. aasta levinuim poisinimi USA-s oli Jacob, kuid nüüd leiab ühe Jacobi umbes kuue klassikomplekti peale.

Uurijad oletavad, et populaarsete nimede taandumine ja ainukordsete sagenemine on märk kultuurilisest nihkest — indiviidi eesmärk ei ole enam ühiskonnaga kohaneda, vaid pigem eristuda ja silma paista.

Teadustöö jaoks analüüsisid uurijad USA-s aastatel 1880 - 2007 pandud nimesid. Selgus, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kandis viis protsenti lapsi kõige menukamat nime. Viimastel aastatel on popima nime kandjaid kõigest ühe protsendi jagu.  

Ebaharilike nimede menukuse kasv pole siiski olnud järjepidev. Näiteks aastatel 1880 - 1919 pandi harjumuspäraseid nimesid vähem kui aastatel 1920 - 1940. Ent pärast sõda läks originaalsus babyboomerite seas taas moodi. Suurim hüpe toimus 1990. aastatel, märgib San Diego ülikooli teadlane Jean Twenge ja juhib tähelepanu, et uudsed nimed on USA-s teinud võidukäiku sõltumata immigratsioonist ja latiino-kogukonna kasvavast mõjust.

“Vanemad tahavad üha enam, et nende lapsed teiste seast silma paistaksid. Ehk tuleb just sellest otsida tavatute nimede sagenemise põhjust,” oletab Twenge, kelle sõnul seisneb individualistlike väärtuste süvenemise positiivne külg selles, et eelarvamused taanduvad ja vähemuste suhtes muututakse sallivamaks.

Teadlase arvates näitab tavatute nimede populaarsus, et meie kultuur on muutumas üha nartsissistlikumaks. Varasemad uuringud on näidanud, et 1950. aastatel pidasid vanemad oluliseks, et laps nende sõna kuulaks. “Praeguseks on kasvatus muutunud vabameelsemaks ja lapsekesksemaks. Vanemad tahavad üha vähem olla autoriteedid,” ütleb Twenge.

Ta hoiatab samas, et äärmuslikust individualismist on vaid lühike samm haiglasliku eneseimetluseni. “Kui unikaalne nimi on osa vanemate filosoofiast, et nende laps on eriline ja peab teiste seas silma paistma, siis võivad lapsel välja areneda nartsissistlikud iseloomujooned.”

Uuring ilmus ajakirja  Social Psychological and Personality Science numbris.