Miks tekkis Maal elu?
Hapnikku polnud üldse, küll aga olid olemas veeaur, ammoniaak, metaan ja vesinik. Samuti olid olemas äiksetormid, mistõttu oli loogiline oletada, et kui elu tekkis, siis just sellise koostisega ürgsupist ning energia elu jaoks oluliste molekulide moodustumiseks tuli piksenooltelt.
Sellest lähtudes viisid nad läbi katse, kus vastavat elektroodide vahel olevat gaasidesegu ergastati elektrilahendustega ning tulemuseks oli tõepoolest mitmete huvitavate molekulide teke, mille seas on näiteks aminohapped, millest koosnevad valgud.
See katse aga siiski ei vasta küsimusele, kuidas ja miks elu tekkis, sest molekul pole veel elu. Soome teadlased Arto Annila ja Erkki Annila Helsinki ülikoolist ja Soome metsauuringute instituudist aga arvavad, et sellele küsimusele lähenetakse natuke valesti. Nemad uurivad probleemi termodünaamikat kasutades, kirjutab Physorg.
Termodünaamika on teadusharu, mis on oluline keemiliste reaktsioonide lahti mõtestamisel. Termodünaamika aitab määrata kindlaks, mis suunas isevoolulised protsessid kulgevad. Termodünaamika ei ütle midagi protsesside kiiruse kohta, küll aga selle kohta, mis võiks olla tulemuseks, kui kokku saavad näiteks kaks molekuli.
Ajakirjas International Journal of Astrobiology avaldatud artiklis ’Why did life emerge’ (miks tekkis elu), väidavad nad, et elu ei oma mingit väärtust iseeneses ega eristu kvalitatiivselt teistest keemilistest reaktsioonidest, mis toimuvad näiteks anorgaaniliste komponentide vahel.
Reaktsioonid toimuvad entroopia suurenemise suunas, mis lahti seletatult tähendab, et loodus üritab korrastatud ja erisustega täidetud maailmast teha ühtlasemate omadustega kohta. Ülekantult igapäevaellu on see põhjuseks, miks tuba iseenesest sassi läheb, aga mitte kunagi vastupidi — korra loomiseks tuleb alati energiat kulutada ehk tööd teha.
Selles valguses pole elusorganismid midagi muud kui looduse tööriistad energiatasemete erinevuste tasandamiseks. Teadlased toovad mitmeid näiteid protsessidest, mis entroopiat suurendavad. Näiteks tarbib ainurakne vetikas Päikeselt pärit energiat ning toodab sellest süsivesikuid, mida saavad tarbida toiduahelas järgmisel astmel olevad organismid. Niimoodi hajutatakse algselt kontsentreeritud energia läbi paljude organismide üle kogu keskkonna.
Uurijad ei paku välja ühtegi konkreetset reaktsiooni, kuidas elu võis tekkida. Nende arvates on selle eest vastutavad molekulid teinud läbi väga palju üksteisele järgnenud muutusi, mis kõik kandsid endas eesmärki vähendada energeetilist erinevust kuuma Päikese ja Maa vahel. Lõpuks jõudsid molekulid sellise keerukuse astmeni, et omandasid võime iseennast kopeerida. Ja seda juba võibki eluks nimetada.
„Kõige olulisem osa meie uurimusest väidab seda, et elusal ja eluta ainel pole mingit põhimõttelist erinevust,“ ütles Arto Annila. „Elusorganismides toimuvad protsessid on põhimõtteliselt võrreldavad kõigi teiste looduslike protsessidega.“
„Me ei tea täpselt, kuidas elu tekkeni viinud keemiline evolutsioon täpselt toimus ning ei pruugi kunagi teada saada. Seega ei keskendu me mitte küsimusele, kuidas elu tekkis, vaid miks ta tekkis,“ ütles Arto Annila. „Füüsikaseadused, mis suunavad protsesse energiaerinevuste vähenemise suunas, ei tee mingit vahet elusal ja eluta ainel.“
Elu on teadlaste sõnul seega väga loomulik asi, mis tekkis lihtsalt selleks, et rahuldada loodusseaduste abil juhitud Universumi vajadusi.
Termodünaamika ei määra ära punkti, millest alates saame rääkida elu tekkest. Pigem on tegu pideva evolutsioneeruva protsessiga, mis pealegi ei eristu millegagi teistest keemilistest reaktsioonidest. Seega võib küsimus elu tekkest olla põhimõtteliselt vigaselt püstitatud ning sellele ei saa anda rahuldatav vastust.
