Sellele nähtusele on pööratud tähelepanu, kuid siiani pole keegi suutnud välja pakkuda rahuldavat seletust. Ajakirjas Evolutionary Biology avaldatud artiklis pakub Newcastle’i ülikooli teadlane Corry Gellatly välja hüpoteesi, mis väärib lähemat uurimist, vahendab
.

Gellatly näitab kõigepealt, kuidas sugupuude uurimine aitas tal õigele otsale jälile saada. “Leidsin, et poja sündimise tõenäosus on päritav,” ütles Gellatly. “Meestel on rohkem poegi kui tütreid siis, kui neil on vendi rohkem kui õdesid. Naistel sarnast tendentsi ei ilmnenud.”

Sellest järeldub, et poegade sündimise suurem tõenäosus on päritav ehk peab olema geen, mis seda põhjustab, ning selle geeni annab järgmisele põlvkonnale edasi isa. Siiani pole seda küll leitud, kuid Gellatly sõnul näitab sugupuude uurimine selgelt, et vastav seos on olemas. Selleks uuris ta läbi 927 Euroopa ja Põhja-Ameerika sugupuud ning arvutas soosuhte iga põlvkonna kohta.

Soosuhet mõjutav geen teeb seda ilmselt X- ja Y-kromosoomiga spermide suhet muutes. Lapse soo määrab seemnerakk, sest munarakk kannab alati X-kromosoomi. Mida rohkem Y-kromosoomiga seemnerakke, seda enam sünnib poisse.

Aga kuidas seostub see sõjaga? Selleks võiks tuua näite isast, kes saatis sõtta oma kolm poega (tütreid tal polnud) ning kolmest isast, kes kõik saatsid sõtta oma ainukese poja (kõigil oli lisaks pojale mitu tütart). Sellest võime eeldada, et suure tõenäosusega kandis kolme poja isa poiste sündi soodustavat geeni, ülejäänud mehed aga mitte.

Kõigil poistel on sõjas võrdne tõenäosus surma saada, aga kui surma saab selle isa ainus poeg, kellel puudub poiste sündi soodustav geen, on tema tütarde sündi soodustavad geenid populatsioonist eemaldatud ega kandu tema poja kaudu edasi järgmisse põlvkonda. Kolme poja isal on aga märksa suurem tõenäosus, et vähemalt üks tema poegadest jääb ellu ning viib ta geenid edasi. Seega annab sõda meeste sündi soodustavate geenidega meestele eelise ning see seletabki, miks pärast sõda poisse enam sünnib.

Praegu pole sellele seletusele käegakatsutavat tõendit, sest vastavat geeni ei ole leitud. Seega jääb see hüpotees vaid huvitavaks ideeks, kuid annab meile vähemalt võimaluse hinnata selle paikapidavust oma suguvõsa näitel.