Miks sai inimesest ühiskondlik loom?
Algselt olid primaadid eraklikud loomad, kes elasid omaette ja käisid toitu hankimas öösiti, ent millalgi miljonite aastate eest muutusid nende kombed moel, mis tegi nad aktiivseks päevasel ajal, vahendab The Daily Telegraph.
Päevavalguses liikumine tegi inimeste kaugetest eellastest kerge saagi kiskjaile, mistõttu koondusid esikloomad peagi rünnakuohu kahandamiseks rühmadesse.
Varasemad teooriad on välja pakkunud, et primaatide ühiskondlike rühmituste suurus kasvas ajapikku järkjärguliselt. Ajakirjas Nature äsja avaldatud uus uurimus annab aga mõista, et meie loomuse seltsivaks-muutumise algpõhjus oli just üleminek päevasele aktiivsele eluviisile.
Oxfordi ülikooli teadlased uurisid nii praegu elavate esikloomade rühmi kui teavet 217 muu primaadiliigi evolutsiooniliste suhete kohta ning konstrueerisid selle põhjal grupikäitumise arengu kõige tõenäolisema mudeli.
Uurijad leidsid, et esikloomad pärisid ühiskondliku käitumise esivanematelt, kusjuures omavahel lähemas suguluses liigid käitusid teineteisele sarnasemalt.
Erinevalt teistest primaatidest on inimesed piisavalt paindlikud selleks, et elada mitmesugustes ühiskondlikes oludes ja paljudes erilaadsetes sotsiaalsetes rühmitustes, näiteks tuumperekondades, laiendatud perekondades, monogaamsetes ja polügaamsetes suhetes.
Uurimust juhatanud Suzanne Schultzi sõnul pole inimeste otseste eellaste taoline paindlikkus teiste primaatide puhul arenenud ligilähedaselegi tasemele: "Meie tulemused toetavad varasemate uuringute järeldusi, mis on andnud mõista, et ajuvõimsust on tarvis seda rohkem, mida komplitseeritum on rühma ühiskondlik toimimine."
