Samas jääb taamale häirima küsimus, isegi paradoks, et kui nutikus on inimeseks olemiseks nii vajalik, siis miks pole rumalad inimesed evolutsioonilise väljasuremise mängus otsa saanud? Miks pole mittenutikust võimaldavad geenid miljonite aastate pikkuse elu ja surma sõela kinni jäänud, jättes alles ainult klaari mõistuse kandjad?

Tõenäoliselt on vastus seotud tõigaga, et mittenutikus pole geneetiline. Kui üks raadiokuulaja välja jätta, siis igaüks ülejäänutest on elus sooritanud rumalaid samme sõltumata tema mentaalsest võimekusest. Seda teemat käsitlevad uuringud jõuavad järeldusele, et see ebameeldiv nähtus ei kao vist mitte kunagi mitte kusagile, arutleb Kristjan Port ERR Teaduse vahendusel.

Kõikide tarkade kurvastuseks vaadakem võiduka rumala käitumise näidet. Rumalaks peetakse sammu, mille tulemusel selle sammu tegija midagi ei võida või isegi kaotab ja seejuures kaotab kindlasti veel keegi. See on ju rumal tegu! Aga kui rumalaid samme teeb mitu inimest samal ajal võib kaotajaks jääda ratsionaalselt õige mõtlemine.

Laenates Johannes Koelmani näidet kujuta ette, et lepid kahe sõbraga kokku kavatsuses minna tennist mängima ja teil on valida kahe tenniseväljaku vahel. Esimesel platsil saaksite mängida 45 minutit ja teisel terve tunni. Igaüks teist peab tegema iseseisva otsuse kuhu platsile ta kokkulepitud ajaks ilmub. Kerge arvutus näitab, et tunni aja sees saab igaüks vahetustega mängida 40 minutit. Esimesele platsile minek oleks ilmne rumalus, sest kes sinna läheb jääb üksi, kui kaks nutikamat sõpra saavad segamatult mängida terve tunni.

Ja nüüd siis fenomen, tänu millele rumalus ruulib ja jääb seda igavesti tegema. Jättes kõrvale igasuguseid vihjeid sisaldavad vanasõnad oletame, et üks sinu sõpradest ongi nii rumal ja läheb esimesele platsile. Kuna liig-liiale liiga ei tee, siis osutub ka sinu teine sõber mittenutikaks ja läheb platsile, kus teda ootaks ees vaid nukrus ja enesevihkamine. Väljaarvatud olukorras, kus rumalaid samme teeb enamus, veedad sina ainukese nutikana seetõttu tunnikese tühjal platsil, kuuldes järgmised 45 minutit eemalolevalt platsilt kostvaid tuttavaid kilkeid.

Milline oleks olnud sinu tark käik? Tark käik oleks olnud just see rumal samm, mida meie nutikas kangelane teebki ja kõik saavad mängida suboptimaalsed paarkümmend minutit. Loo moraal ja teoreetiline positsioon räägib rumalate sammude murdmatust jõust ja nähtamatust diktaadist, tänu millele targadki on sunnitud tegema valesti.

Pikavõitu sissejuhatuse tingib Jaapani kultuuri hea tava vältida otseseid näpuganäitamisi. Selle asemel tuleks probleemist rääkida mõistukõne kaudu. Loodetavasti leiab väljaöeldust piisavalt pidepunkte mõistmaks Jaapanis äsja vastuvõetud seaduse sünnitatud olukorra nutikust. Uus seaduskeelab loata failide allalaadimise kaheaastase vanglakaristuse ähvardusel. Failide üleslaadijaid ähvardas niigi juba 10-aastane vanglakaristus. Nüüd siis ei tohi neid ka alla laadida, kuigi mujal maailmas pole ratsionaalne mõtlemine sellist seadust sünnitanud.

Sellist seadust on sama lihtne teha nagu tenniseväljaku valimist. Edasine enam mitte, sest allalaadija kindlakstegemiseks peab keegi jõustruktuuri esindaja tegema faili kättesaadavaks, et selle külge end imenud ip-aadressid kui ebaseadusliku materjali allalaadijad kindlaks teha. Loogika viga seisneb selles, et jõustruktuuri esindaja kasutab meepotina täiesti seaduslikku faili, mistõttu pole seaduslikku põhjust selle tirijat arreteerima minna. Ajal, kui maailmas tunnistatakse erinevates kohtutes ip-aadresse mitte-inimeseks, tundub Jaapani seadusandlus tegevat halba nii endale kui teistele. Seetõttu pakub Jaapan vaatluspolügoni, hindamaks, kui palju erinevaid infotehnoloogias osalevaid organisatsioone peavad tegema selle seaduse võtmes ebaratsionaalse sammu selleks, et kõik on sunnitud kaasa minema, langetades praktiliselt kõikide osapoolte rahulolu.