Miks rahvamassid kaasaegset süvamuusikat põlgavad
Hiljuti avaldatud raamat selgitab, kuidas aju muusikat tõlgendab, ning näitab, et kuulajad loodavad kuuldud helides leida mustreid, mis aitaksid muusikat heliteosena mõista ja tõlgendada.
Kui traditsiooniline klassikaline muusika järgib rangeid skeeme ja valemeid, mis võimaldavad ajul helisid mõistuspärastada, ajavad selliste heliloojate nagu Arnold Schönberg ja Anton Webern kaasaegsed sümfooniad kuulajate ajud lihtsalt segadusse.
Teose “Muusikavaist” (The Music Instinct) autor Philip Ball näitab neuroloogide uuemate avastuste valguses, kuidas muusika struktuur ja mustrid on muusika nautimise elementaarseteks eeldusteks.
“Paljud inimesed peavad kaasaegset klassikat endiselt liiga keeruliseks. Neil pole põhjust muretseda; keerukusel on oma põhjused ning kindlasti pole nad “muusikaliselt rumalad”, kui taolist loomingut hinnata ei suuda. Aju on mustrite leidmisele pühendunud elund, seega otsib see ka muusikast mustreid, et kuuldut mõista. Näiteks Bachi muusika on nagu mustrite moodustumise protsessi kehastus,” ütleb ta.
“Mõned taoliste komponistide, näiteks Schönbergi teosed õõnestavad muusika lihtsamaks mõistmiseks ja jälgimiseks vajaliku kognitiivse abivahendi tööd. Schönbergi muusika on killustatud, mistõttu ajul on raskem sellest struktuuri leida. See ei tähenda muidugi, et tema teoseid poleks võimalik kuulata. See nõuab lihtsalt rohkem tööd. Vale oleks sedasorti muusikat lihtsalt müraks pidada.”
Ball usub, et paljud traditsioonilised heliloojad nagu Mozart, Bach ja Beethoven järgisid kõrvu paitavat muusikat komponeerides alateadlikult rangeid valemeid, nii et nende teosed sisaldavad mustreid, mida ajul on lihtne ära tunda.
20. sajandi algusperioodil hakkasid heliloojad Schönbergi juhtimisel mässama traditsiooniliste konventsioonide vastu muusikas ning looma heliteoseid, milles puudusid tonaalsed keskmed — nn atonaalset muusikat.
Nende nägemuse kohaselt, mille on omaks võtnud paljud hilisemad süvamuusikaloojad, ei pea muusika enam laskma end piiritleda alusnoodi või -akordiga. Publik ja kriitikud pole atonaalset muusikat aga omaks võtnud. Pigem peetakse seda raskestijälgitavaks.
Ohio osariikliku ülikooli muusikateadvuse professor David Huron on uurinud, mis põhjustab kuulajate vastumeelsust kaasaegse süvamuusika suhtes.
“Suure osa ajast tegeleb aju tuleviku etteaimamisega. Võime arvata ära, mis järgmiseks juhtub, on ilmselge ellujäämiseelis, mistõttu ajud on sündmuste etteaimamises märkimisväärselt osavad. Arnold Schönbergi ja Anton Weberni muusika toonijadade ennustatavust mõõtes avastasime, et üksteisele järgnevad helikõrgused olid vähem ennustatavad kui juhuslikud toonijadad,” räägib ta.
“Kuulaja jaoks tähendab see, et iga katse püüda aimata, mis järgmiseks juhtub, on määratud nurjumisele. Nii tekib halvav segadus. Pidev suutmatus järgmisi noote ette aimata tähendab, et nauding täkkesse läinud ennustusest jääb saamata.”
California San Diego neuroloogiainstituudi uurija Aniruddh Patel ütles, et tonaalse muusika, näiteks traditsioonilise klassikalise muusika juures kasutatakse osaliselt samu mehhanisme, mida on vaja inimkeele töötlemiseks.
“See võib olla üks põhjuseid, miks taoline muusika inimajule meelepäraselt mõjub,” ütles ta. “Samal põhjusel võib ka atonaalne muusika esmakuulamisel keeruline paista.”
