Hiljuti õnnestus teadlastel täiendada orgasmi kirevat evolutsioonilugu — tänu küülikule nimega Frank ja tema emastele partneritele.

Teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uurimus annab mõista, et inimese orgasmi sügaval ajus asuvad evolutsioonilised juured ulatuvad tuhandete aastate kaugusesse minevikku. Uurijad oletavad, et muiste võis naiste orgasm täita kriitilise tähtsusega rolli liigi paljunemises, ehkki nüüdseks on too funktsioon hääbunud.

Uurimuse kaasautor, Yale’i ülikooli evolutsioonibioloogia professor Günther P. Wagner kinnitab, et uurimus muudab kapitaalselt seda, kuidas teadlased naiste orgasmist mõtlevad.

Kui orgasm ei täida enam liigi paljunemise jaoks olulist ülesannet, milleks see siis olemas on? Paistab, et ainuüksi naudingu pakkumine pole piisav vastus.

„Teiste teadlaste varasemate uuringute tulemuste valguses on põhjendatud küsimus, et kui naiste orgasmi ja paljunemisedukuse vahel puudub seos, kas on siis ehk naiste orgasmil mingisugune muu, paljunemisega mitte seotud roll. Sellele küsimusele pole selget vastust,“ nentis Wagner. „Seetõttu oletan, et loomade puhul, kelle elukorraldus on ühiskondlik ja partnereid paaritumiseks leidub kogu aeg, on loodulik valik kahandanud emasisendite viljakust selleks, et vältida ülerahvastumist ja kohaliku keskkonna sellest johtuvat hävingut.“

Wagner uuris seda küsimust esmakordselt koos dr Michaela Pavliceviga 2016. aastal, pakkudes välja, et naiste orgasm pärineb ajast, mil eksisteeris veel küülikute ja inimeste ühine eellasliik.

Toona oli orgasmil selge funktsioon — see soodustas ovulatsiooni ja aitas seega liigi esindajatel paljuneda. Pärast uusi katseid usuvad teadlased, et on leidnud tõendeid, mis kinnitavad tugevat evolutsioonilist seost naiste orgasmi ja ovulatsiooni vahel.

Hüpoteesi kinnitamiseks läbi viidud katsete raames süstisid uurijad emastele küülikutele serotoniini tagasihaarde valikulist inhibiitorit (ingl SSRI; selective serotonin reuptake inhibitor) fluoksetiini. SSRI-d on rühm antidepressante, mis võivad nii inimestel kui ka loomadel pärssida orgasme.

Eksperimendi mõte oli, et kuna küülikutel tekib ovulatsioon pärast paaritumist — ühe ja sama isasküülikuga, kelle nimi on Frank —, oleks see hea võimalus kontrollida, kas orgasmil endal on ovulatsiooni käivitumisega mingisugune seos.

Teisisõnu — kui miski, mis pärsib inimeste orgasmi, vähendab ka küülikute ovulatsioonisuutlikkust, võib oletada, et nende tegurite vahel on sügav seos, mis kunagi minevikus etendas olulist rolli meie liikide ühises arenguloos.

SSRI-d saanud emaste küülikute paaritumisjärgne ovulatsioon vähenes 30 protsendi võrra. See annab mõista, et küülikute ovulatsiooni ja inimeste orgasmi ühendab mingisugune evolutsiooniline alusstruktuur — eelkõige ajus.

Esiteks näitas eksperiment, et ovulatsiooni ja orgasmide vahel on seos. Kuid vähemalt inimeste puhul on see seos läinud kaduma perioodil, mil meil arenes iseeneslik ovulatsioon — sisuliselt kaudne lahendus probleemile. Wagner ja Pavlicev väidavad aga, et selline areng n-ö vabastas naiste orgasmi varasemast kohustusest ja omistas sellele uue funktsiooni.

„Nüüd on uus küsimus, milline on naiste orgasmi funktsionaalne, paljunemisega mitte seotud roll,“ selgitas prof Wagner. „Sellele küsimusele pole meil veel vastuseid. Naiste orgasmi evolutsioonilise ajaloo järgmine peatükk alles ootab avastamist.“