Miks muld on must?
Mispärast on muld musta värvi? Ajakirja Tarkade Klubi vahendusel toob küsimusse selgust Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi mullateaduste dotsent Arno Kanal.
Tavamõistes peetakse mullaks eelkõige ülemist maapinnalähedasemat mineraalmulla huumushorisonti. Huumus on segu erineva suurusega mineraalsetest ja orgaanilistest molekulidest, millest igaüks neelab erinevaid lainepikkusi.
Huumuse koostises olevad orgaanilised molekulid katavad mineraalosised ja muudavad nende peegeldamisvõimet. Hajumise puudumine (kogu valgus neeldub) annab musta värvi. Väga oluline on ka veesisaldus: mida märjem, seda paremini neelab valgust ja seda tumedam on muld.
Süsinik teadaolevalt on mustjat värvi (tavaelust: tahm, puusüsi), ka huumus koosneb ca 58 protsendi osas süsinikust. Mulla mineraalterade suurusest sõltub huumuse sidumisvõime, liivaterad seovad vähem kui peened saviosakesed. Seetõttu liivade huumushorisondis jääb valge domineerima, vaid küllastumus muutub ja on hallikama tooniga kui sama huumusesisaldusega savimuld, mis on märksa mustjam.
Näiteks võib tuua siia pliiatsi grafiidi: tugevate pliiatsite süsi on halli värvi ning jätab paberile terava joone, seevastu pehmel, rohkem süsinikku sisaldaval pliiatsil on tume ja rasvane kiri. Mida rohkem leidub mullas rauamineraale seda pruunikamaks muutub huumushorisondi värv.
Teiseks tuleb rääkida mulla keemilisest koostisest. Taimedel on olemas pigmendid, mis annavad õitele ja viljadele väga erinevaid värvitoone, näiteks rohtsetele taimeosadele annab rohelise värvi klorofüll. Taime hukkudes hakkavad koed lagunema, veesisaldus muutub ja järgneb pruunistumine, seejärel algab kõdunemine.
Mulla keemilise koostise alusel on ülekaalus suhteliselt heledad elemendid (O, H, Si, Al, Ca). Mullas olevaid värvi andvaid aineid nimetatakse kromofoorideks (kr chroma ‘värvus’ + phoros ‘kandev’). Kromofoorid on aatomirühmad, mille esinemine molekulis annab ainele värvuse.