Kui valgus langeb läbipaistmatule kehale, siis osa valgust neelatakse keha poolt, osa hajub ja osa peegeldub tagasi. Tagasi peegeldunud lainepikkus määrabki ära, mis värvust silm eristab. Teraline kvartsiliiv on hea peegeldaja ja sellisel rannaliival tundub kõik säravvalge, tolmu sisaldavatel liivadel on hajumine suurem ja värvid tuhmimad.

Tavamõistes peetakse mullaks eelkõige ülemist maapinnalähedasemat mineraalmulla huumushorisonti. Huumus on segu erineva suurusega mineraalsetest ja orgaanilistest molekulidest, millest igaüks neelab erinevaid lainepikkusi.

Huumuse koostises olevad orgaanilised molekulid katavad mineraalosised ja muudavad nende peegeldamisvõimet. Hajumise puudumine (kogu valgus neeldub) annab musta värvi. Väga oluline on ka veesisaldus: mida märjem, seda paremini neelab valgust ja seda tumedam on muld.

Süsinik teadaolevalt on mustjat värvi (tavaelust: tahm, puusüsi), ka huumus koosneb ca 58 protsendi osas süsinikust. Mulla mineraalterade suurusest sõltub huumuse sidumisvõime, liivaterad seovad vähem kui peened saviosakesed. Seetõttu liivade huumushorisondis jääb valge domineerima, vaid küllastumus muutub ja on hallikama tooniga kui sama huumusesisaldusega savimuld, mis on märksa mustjam.

Ajakirja Tarkade Klubi jaanuarinumbris:
  • Neandertallaste kõnekad geenid
  • Ameeriklaste elu Vene Tähelinnas
  • Täiusliku mälu needus
  • Fidel Castro triumf 50 aasta eest
  • Maailma noorim saar tõusis merepõhjast
  • Kas autotööstust puudutavatel vandenõuteooriatel on põhi all?
  • Näiteks võib tuua siia pliiatsi grafiidi: tugevate pliiatsite süsi on halli värvi ning jätab paberile terava joone, seevastu pehmel, rohkem süsinikku sisaldaval pliiatsil on tume ja rasvane kiri. Mida rohkem leidub mullas rauamineraale seda pruunikamaks muutub huumushorisondi värv.

    Teiseks tuleb rääkida mulla keemilisest koostisest. Taimedel on olemas pigmendid, mis annavad õitele ja viljadele väga erinevaid värvitoone, näiteks rohtsetele taimeosadele annab rohelise värvi klorofüll. Taime hukkudes hakkavad koed lagunema, veesisaldus muutub ja järgneb pruunistumine, seejärel algab kõdunemine.

    Mulla keemilise koostise alusel on ülekaalus suhteliselt heledad elemendid (O, H, Si, Al, Ca). Mullas olevaid värvi andvaid aineid nimetatakse kromofoorideks (kr chroma ‘värvus’ + phoros ‘kandev’). Kromofoorid on aatomirühmad, mille esinemine molekulis annab ainele värvuse.

    Mulla põhilised kromofoorid on:

    a) Valged: (heledad) kvarts SiO2, kaltsiit CaCO3; NaCl

    b) mustad: mulla orgaaniline süsinik ja MnO2 (anaeroobsetes setetes)

    c) punased: raua oksiidid ja hüdroksiidid Fe2O3, Fe2O3nН2О