Miks mobiilid lennukis keelatud on?
Kumbagi ohtu on küllalt lihtne testida, kuid sellele vaatamata pole viimase 20 aasta jooksul ehk mobiiltelefonide ajastul selles suunas suurt midagi liikunud. Põhjus on väga lihtne — keelata on ju lihtsam, kui hakata kulutama raha testimisele ning seejärel süsteemi turvalisemaks muutmisele.
Pikad lennud on väga tüütud ning inimesed muutuvad kergelt ärrituvaks. Kui keegi su kõrval valjult telefoniga räägib, võib see tekitada tülisid, millega lennuki meeskond tegelema peaks hakkama. Lisaks on lennufirmadele parem, kui inimesed viimaseid kuumemaid uudiseid ei teaks. Ei ole ju hea, kui lennukitäis inimesi saab teada järjekordsetest terroriaktidest, lennuõnnetustest või millegist muust, mis neid ärritada võiks.
Lennufirmad saaksid viia läbi põhjalikud testid mobiilside mõjust lennuki elektroonikale ning kui tõesti vaja, siis varjestama nad nii, et helistamine neid ei häiriks, kuid see kõik nõuaks investeeringuid, mistõttu on jätkuv keelamine lihtsam.
Lisaks on spekuleeritud, et lennufirmad plaanivad tulevikus maaga loodava ühenduse pealt kasu lõigata ning soovivad seetõttu keeldu jõus hoida, et informatsiooni vajavad inimesed oleksid sunnitud neilt teenust ostma, mitte ei kasutaks enda telefone.
Üksteise naabruses paiknevad mobiilimastid kasutavad erinevaid sidekanaleid, üksteisest kaugemal paiknevad mastid aga võivad kasutada samu. Kui telefon on maa peal, siis ei juhtu peaaegu kunagi, et tal on sama tugevusega ligipääs kahele sama kanalit kasutavale mastile. Lennukis võib selline asi aga lihtsasti juhtuda. See võib põhjustada mitmesuguseid probleeme, nagu katkestatud kõned ja süsteemi läbilaskvuse vähenemine.
Loomulikult on võimalik need probleemid lahendada, aga see maksab raha, mistõttu on lihtsam keelata.
Iga päev lendavad maailmas lennukitega miljonid inimesed. Oletame, et kõigest tühine osa neist unustab oma mobiili siiski välja lülitada. Selle tulemuseks oleksid tuhanded potentsiaalselt lennukit häirivad kõned. Sellele vaatamata pole keegi kuulnud, et mobiilikõne oleks põhjustanud mõne lennuki allakukkumise.
Eralennukitega lendavad piloodid kasutavad sageli käed-vabad seadet, mis lubab neil lennu ajal kõnesid vastu võtta. Tootja küll ütleb, et seade on mõeldud vaid maa peal kasutamiseks, kuid kuuldavasti sellest ei hoolita. Sellele vaatamata ei ole teada õnnetusjuhtumitest.
Ka populaarne TV-saade Müüdipurustajad on teemat käsitlenud ning jõudnud järeldusele, et tegemist on müüdiga.
Tõstatama peaks küsimuse, et kui mobiilid tõepoolest on ohuks lennukile, siis miks me lubame inimestel neid lennuki salongi kaasa võtta. Kujutage ette terroristi, kes võtab lennukile käsipagasis mitukümmend telefoni ning hakkab nendega helistama vahetult enne halbade ilmastikuoludega maandumist. Kui oht on reaalne, siis tuleks midagi kiiresti turvalisuse parandamiseks ette võtta.
Lennufirmade ja valitsuste jutt sellest, et mobiilid segavad lennuki elektroonikat, on jama, mida ei maksa väga tõsiselt võtta. Tegelikkuses on keelata lihtsam ning odavam ning selles asi ongi.
Kui aga ohtu ei ole, siis läheb keelamine kalliks neile, kelle jaoks aeg on raha. Igavat lennureisi saaks ju kasutada töö tegemiseks, kuid töö eeldab sageli ka suhtlemist. Seega taandub küsimus sellele, kas lendamine peaks olema mugav kliendile või teenusepakkujale. Turumajanduse tingimustes peaks klient olema kuningas ning kuuldavasti ongi vähemalt Euroopas hakatud mobiilikõnede lubamise juriidiliste küsimustega tegelema.
On selge, et kui inimkond suudab saata inimese Kuule ja tuua ka tagasi ning hoida terve lennu vältel sidet, siis ei tohiks olla raske teha mõned jõupingutused, mis annaksid inimestele võimaluse oma aega efektiivsemalt kasutada.
