Miks meie hääl kostab meile endile teistmoodi kui teistele?

 (17)
Miks meie hääl kostab meile endile teistmoodi kui teistele?
Scanpix

Paljude jaoks meist kujutab iseenda hääle salvestise kuulamine tõeliselt piinarikast kogemust.

Hääl ei kõla üldse sellisena, nagu meie arust peaks, vaid plekisema ja peenemana ning üleüldse valesti, vahendab mental_floss.

Kuid lint (või mp3-fail) ei valeta ning meie hääled ei kõla teiste jaoks tõesti nii nagu arvame. Taolise julma vembu põhjuseks on heli levimise iseärasused inimese sisekõrvas.

Iga heli, mida kuuleme, kujutab endast läbi õhu liikuvat rõhulainet. Väliskõrv "püüab" neid laineid ning, toimides lehtrina, suunab need kuulmekanali kaudu meie pähe. Helid tabavad trummikilet, pannes selle võnkuma ja läkitades võnked edasi sisekõrva, kus need transleeritakse sellisteks signaalideks, mida saab juba kuulmisnärvi kaudu ajule tõlgendamiseks saata.

Sisekõrva ei stimuleeri aga ainult kuulmekanali kaudu saabuvad välishelid; see registreerib ka kehasiseseid võnkeid. Heli, mida me iseennast rääkimas kuuldes tajume, moodustub nende signaalide kombineerumisel.

Kõnelemisel resoneerivad häälekurdude tekitatud võnked kõris ja suus; osa võnkeid kandub edasi kaelalülide ja kolju kaudu. Sisekõrv reageerib neile täpselt samamoodi nagu kõigile teistele võngetele, muutes need elektrilisteks signaalideks ja läkitades need ajju.

Seotud lood:

Kõnelemisel stimuleerivad sisekõrva nii kehasisesed vibratsioonid luudes kui ka suust väljuvad ja läbi õhu kõrvadesse kanduvad helid.

Kaht eri marsruuti pidi sisekõrva jõudvate võngete kombinatsioon annab inimese häälele tema enda jaoks ainulaadse kõla, mis muudel, ainuüksi õhukaudsetel helidel puudub.

Luud võimendavad eriti jämedamaid, madalama sagedusega võnkeid, mistõttu teie enda hääl kõlab teie kõrvus alati täidlasemalt ja bassisemalt kui selle salvestis.