Iapetus oli algselt kiiresti pöörlev jääst ja kivimitest kamakas, kuid selle asukoht oli täpselt sobiv, et pöörlemise aeglustudes ebatavaline iseärasus fikseeruks, vahendab Novaator National Geographicu uudist.

Tüüpiliselt on planeetide ümber moodustunud kuud tekkinud kosmoseprügi suuremaks kehaks liitumise tulemusel.

Erinevalt Saturni teistest keraja või elliptilise kujuga kuudest on Iapetusel selle keskosas oleva 13 kilomeetri kõrguse mäeaheliku tõttu ainulaadne muljutud kuju, mis meenutab kreeka pähkli koore pooli ühendavat teravikku.

Varasemate teooriate järgi põhjustasid selle veidra mäeaheliku tekke tektoonilised protsessid või vulkaanid.

Artikli kaasautori, California ülikooli teadlase Mihhail Kreslavski sõnul kaldusid varasemad mudelid näitama pigem laia, kui sellise kitsa mäeaheliku piirkonna tekkimist.

Kreslavski ja tema kolleegi Francis Nimmo poolt loodud uus mudel annab alust arvata, et Iapetus moodustus piirkonnas, mis oli planeedist piisavalt kaugel, et säilitada suur osa oma pöörlemisest ka pärast kasvamise lõppu.

Samas oli kuu siiski Saturnile piisavalt lähedal, et viimase gravitatsioonijõud lõpuks pöörlemise aeglustas.

Kreslavski ja tema rühm tuginesid Iapetuse uue mudeli loomisel väikesele kiiresti pöörlevale kosmosekivile, mida tuntakse kui asteroidi 66391.

See asteroid on ainus teadaolev taevakeha päikesesüsteemis, millel on sarnane ekvaatorilähedane väljaulatuv kumerus.

Uue mudeli järgi pöörles Iapetus nii kiiresti, et tsentrifugaaljõud kuu ekvaatoriosas oli peaaegu nii suur, et kogu mateeria kosmosesse laiali paisata.

Kreslavski sõnul on gravitatsioonijõud ekvaatoril ligilähedane tsentrifugaaljõuga.

Seega põhjustas pöörlemine kuu pinnase lihkumise ekvaatori suunas ning seal kuhjumise, kuid samas ei toimunud selle minema lendumist.

Teadlaste koostatud mudelite järgi tundub, et sama toimub praegu asteroidil 66391, kuid selle läbimõõt on kõigest 1,5 kilomeetrit ning täispööre ümber oma telje võtab aega 2,8 tundi.

Iapetuse läbimõõt on 1500 kilomeetrit ning sarnase pöörlemise poolt põhjustatud mäeaheliku tekkeks pidi see ümber oma telje täispöörde tegema nelja kuni kuue tunniga.

Praeguseks on Iapetus Saturni orbiidile lukustunud ning teeb täispöörde ainult 79 päeva tagant. Iapetus on Saturni poole alati sama küljega nagu Kuu Maa poole.

Gravitatsioonijõud, mis selle lukustumise esile kutsus, aeglustas samas aja jooksul ka kuu pöörlemiskiirust, võimaldades lendavat taldrikut meenutaval kujul ümaramaks muuta.

Teadlaste loodud mudelite järgi säilis samas siiski Iapetuse kitsas mäeahelik, sest kuu koor oli piisavalt tihe selle mäeaheliku raskuse kandmiseks.

Kreslavski sõnul seletab see teooria, miks erinevalt teistest planeedi kaaslastest, tekkis Iapetusel selline mäeaehlik.

Planeetide uurimisega tegeleva Washingtoni ülikooli teadlase William McKinnoni sõnul on see teooria usutav, kuid gravitatsioonist tingitud geoloogilised jõud, mis sellise mäeaheliku tekitasid, pidid olema uskumatult suured.