Hirm võõra ja tundmatu ees on inimese loomulik reaktsioon. Peljata võidakse tundmatuid kohti, tundmatuid sööke, võõraid inimesi. Ilmekaks näiteks on siinkohal ka viimasel ajal leviv hirm mustlaste ees.


Nägude eristamise võime on inimesel väga hästi arenenud. On leitud, et juba imik eelistab kujundeid, mis on, võrrelduna „mõttetute” kujutistega, rohkem näo moodi. Teisalt on nägude äratundmine valdkond, kus tihti eksime.

Tuttavad või võõrad näod?

Mõnigi kord võime tänaval kohata inimest, kes tundub justkui tuttav, kuid temaga rääkima hakates selgub, et tegemist on võõraga. Või juhtub, et meie enda käest küsitakse, kuidas läheb, ning meile ei meenu, kus ja mis asjaoludel või kas üldse küsijat tunneme. Üks oluline inimese äratundmist mõjutav tegur ongi asjaolu, kas tegu on tuttava või võõraga. 


Tuttavat on tunduvalt kergem ära tunda. Täpset äratundmist toetavad sel juhul peale inimese näo ka teised tunnused – iseloomulik kõnnak või riietumisstiil, nimi ning teda meenutavad sõnad. Hoopis keerukam on olukord, kui näeme inimest ainult korra ja vilksamisi, nagu näiteks juhtub paljude kuritegude puhul. Siis on tunduvalt raskem meenutada, mismoodi nähtud isik välja nägi ja mis temas erilist oli. Peale mõningase info isiku välimuse kohta võivad meelde jääda üksnes näoväljendused ning mõningad kõne detailid.


Meenutamise teeb raskeks see, et inimese peas toimib nägude töötlemisel kaks süsteemi – tervikupõhine (ingl configural encoding) ja tunnusepõhine (ingl featural encoding). Tuttavaid (ja samast rassist) nägusid töötleb aju kui tervikut. Näiteks kui püüame meenutada varem kohatud inimest, ilmub meie silme ette terviklik kujutluspilt tema näost, ja mitte ainult üksiktunnus, nagu näiteks irvitava kassi naeratus Alice Imedemaalt lugudest. 


Võõraste (ja teisest rassist) nägude puhul rakendub aga ajus tunnusepõhine töötlemine. Sel juhul pööratakse tähelepanu erinevatele tunnustele, nagu näiteks näokuju, silmad, kõrvad, suu ja muud tunnused (habe, armid, tätoveeringud).

Nägude kirjeldamine on raske ülesanne

Inimese näo töötlemine tervikuna on automaatne ning kiire protsess, tunnusepõhine töötlus seevastu on aeglasem ja ebatäpsem. Kirjeldamine, st selgitamine, milline meie tuttav välja näeb, keskendudes seejuures näole – ja selle tegemine nii, et kirjeldatav oleks kirjelduse põhjal ära tuntav – on raske ülesanne. Kui hakkame kirjeldama nägu, teeme seda tunnuste kaupa.

Kirjeldusprotsessi iseloomustavad küsimused nagu: Missugune ta nägu on? Missugused ta silmad on? Mis värvi ta silmad on? Missugune ja kui suur ta nina on? Missugune suu tal on?


Seega võib protsess, mis ühtpidi on väga lihtne (tuttava inimese äratundmine), olla teatud juhtudel raske. Näiteks juhul, kui on vaja kedagi kirjeldada politseinikule. Niisuguses olukorras juhtub sageli, et näo tunnuste asemel hakatakse kirjeldama isikuomadusi: ta tundus rõõmus, tal oligi selline kurjategija nägu. Või tehakse järeldusi näotunnuste põhjal. Sellised hinnangud on äärmiselt individuaalsed ja lähtuvad rohkem vaatajast endast (vt ka Nurmoja ja Bachmanni artiklit Horisondis 3/2008).

Vlatko Kupreškići juhtum

Kui tingimused näo heaks meeldejätmiseks on nigelad, nagu näiteks halb valgustatus isiku nägemise hetkel, suur ajavahe isiku nägemise ja tema kirjeldamise vahel, füüsiline kaugus isikust või siis lühike vaatlusaeg, on tõenäolisem, et meile väga palju tema välimuse ja näo kohta meelde ei jää ning nähtud isiku õige äratundmine ei pruugi olla võimalik. Nägude identifitseerimisega tegelev Hollandi teadlane Willem Albert Wagenaar, kes on olnud rahvusvaheliste sõjakurjategude tribunalide ekspert juba üle kahekümne aasta, on kirjeldanud mitmeid juhtumeid, kus isiku täpne identifitseerimine on olnud võimatu.


Näiteks Vlatko Kupreškićit süüdistati oma naabri naise tapmises, kui viimased üritasid põgeneda Bosnia-Horvaatia militaarpolitsei käest. Tunnistaja väitel juhtus intsident varahommikul, umbes kolmkümmend minutit enne päikesetõusu, kui ta proovis koos abikaasa ja lastega kodukülast põgeneda. Oma majast õnnestus perel välja hiilida, kuid siis jõudsid nad lagendikule, mis asus ligikaudu kuuekümne meetri kaugusel naabri majast, kus varitses militaarpolitsei. Vallandusid püssilasud. Tunnistaja abikaasa sai püssilasust tabamuse ning suri varsti pärast seda. Tunnistaja ise vaatas tagasi ja nägi erinevais politseimundreis mehi, kes tulistasid nende pihta. Sel hetkel ta ei tundnud kedagi neist ära. Kaks päeva hiljem jõudis tunnistaja äratundmisele, et üks meestest oli olnud tema naaber Kupreškić. Teisisõnu – süüdistatav oli isik, keda tunnistaja tundis.


Wagenaar oma ekspertiisis tõstatas kohtule vaagimiseks mitmed küsimused, lähtudes seejuures teabest, mida teadus isikute äratundmise kohta on kindlaks teinud.
Küsitavusi tekitasid järgmised asjaolud. Miks tunnistaja tundis oma naabri Kupreškići ära alles kaks päeva pärast juhtunut? Tuttava isiku puhul peaks äratundmine olema kiirem. Kas paigast, kust tunnistaja tagasi vaatas, on üldse võimalik näha selgelt inimesi ja nende nägusid, eriti enne päikesetõusu? Kaugus nähtud isikutega oli suur (60 meetrit) ja koiduvalguses tehtud mõõtmised tuvastasid, et nähtavus pidi olema halb (alla 30 luksi). Niisugustes valgusoludes on isikute õige äratundmine võimalik maksimaalselt ligikaudu 12 meetri kauguselt. Kõik juhtus väga ruttu ja jooksu pealt, samuti võisid laskjad olla maskeeritud. Asjaolu, et laskmine toimus Kupreškići maja poolt, ei osuta veel, et Kupreškić oli laskjate hulgas. Taolisi väiteid oli rohkemgi. Kokkuvõtteks selgitas Wagenaari tunnistus kohtule, kuivõrd raske võib mõningal juhul olla ka tuttava isiku äratundmine. Vlatko Kupreškićit selles episoodis tõendite puudumise tõttu süüdi ei mõistetud.


Miks me teistest rassidest inimesi halvemini ära tunneme?

Oma rassist isikuid tuntakse ära paremini kui teisest rassist isikuid. Seda nimetatakse oma rassi eelistamise efektiks (ingl cross-race effect või own-race bias). Huvitava faktina ilmneb selline oma rassi eelistamise efekt aga rohkem valge nahavärviga kui muu etnilise taustaga isikute puhul. Ehk siis mustanahalised ja asiaadid tunnevad oma ja teisest rassist (antud juhul siis valgenahalisi) isikuid võrdselt hästi ära, aga mitte vastupidi. Teadlased on välja toonud mitmeid võimalikke põhjendusi, miks erinevus oma ja teisest rassist isikute äratundmisel esineb.


1970. aastatel keskendusid uurijad füsiognoomilise homogeensuse temaatikale ehk siis asjaolule, miks valgenahalisele tundub, et kõik mustanahalised on tumedate krässus juuste ja pruunide silmadega. Põhjus peitub siin selles, et me pole eriti tõhusad, kui on vaja tajuda ja kodeerida erinevusi inimeste vahel, kelle näod pole meie omadele morfoloogiliselt sarnased ning keda me igapäevaselt ei näe.


Oletati ka, et äkki mõjutavad äratundmist hoiakud. Näiteks Ühendriikide teadlane Ruth Ellen Galper leidis, et need valge nahavärviga isikud, kelle hoiakud mustanahaliste suhtes olid vaenulikumad, tundsid vähem nägusid õigesti ära kui need, kelle hoiakud olid neutraalsed. Samas pole viimaste aastakümnete uurimused kinnitanud füsiognoomilise homogeensuse ega hoiakute mõju teisest rassist isikute äratundmise täpsusele. 


Hilisemad uurimused on osutanud, et suurem mõjutaja võib olla rassidevahelise kontakti kvaliteet ja kvantiteet. Ehk siis need valgenahalised, kes teisest rassist isikutega sagedamini kokku puutuvad, tunnevad neid ka paremini ära. Ühendriikide teadlased Christian A. Meissner ja John C. Brigham on järeldanud, et selline olukord
a) vähendab stereotüüpseid vastuseid („kõik hiinlased on ühte nägu”),
b) mõjutab inimese motivatsiooni õigesti ära tunda teisest rassist inimesi (kuna ka ta ise tunneb teisest rassist inimesi isiklikul tasandil) ning
c) vähendab tajutud sarnasust võõrastes teisest rassist nägudes (inimene oskab näha väikeseid erinevusi teise rassi kuuluvate isikute vahel). 


Samas on üks Inglismaal läbi viidud uurimus demonstreerinud, et valgenahalistel mõjutab kontakti olemasolu teisest rassist inimestega rohkem teisest rassist inimeste äratundmist kui muude rasside esindajatel (lõuna-aasialased).


Viimasel kümnendil on domineerivaks teooriaks oma rassi eelistamise efekti selgitamisel kujunenud tajuline õppimine (ingl perceptual learning) ehk siis seisukoht, et inimene eristab oma rassist nägusid paremini sellepärast, et kasutab nägude töötlemisel „õigemaid” aspekte. Inimene pöörab rohkem tähelepanu nende tunnuste töötlemisele, mis on omased tema enda rassile. Teisest rassist nägudega „kogemusi” omav inimene töötleb nägusid terviklikumalt, samas kui kogemusteta inimene baseerub üksiktunnustele. Kogemuse suurenedes meenutatakse teisest rassist nägusid paremini, kuna nende nägude tähtsamad (eristuvad) aspektid on ära õpitud.


Näiteks Saksa teadlase Siegfried Ludwig Sporeri teooria järgi rakendub oma „grupist” nägude äratundmisel automaatne infotöötlus, mis baseerub tervikul. Teistest grupist nägude puhul töödeldakse kõigepealt automaatselt tunnused, mis eristavad teisest grupist nägusid (nt nahavärvi tumeduse skaala), mis põhjustavad näo kategoriseerimist (väga tume nahk). Alles siis järgneb muu töötlus.


Mis edasi?


Kui analüüsida eelneva taustal, mis riikides enamik nägude äratundmise alaseid uurimusi on läbi viidud, nähtub, et enamasti seal, kus esineb pingeid eri etnilise taustaga isikute vahel, nagu Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Saksamaa. Samas on käesoleva artikli autori ja tema tudengite uurimused Eestis näidanud võrreldavaid tulemusi lääneriikidega, mis kinnitab antud efekti universaalsust ning toetab pigem tajulist õppimist ja rassidevahelisi kontakte tähtsustavaid lähenemisi kui hoiakute teooriaid. Meedias kajastatud võõravihast ajendatuna oleme uurinud ka patriotismi mõju eri rassist isikute äratundmisele ehk siis vaadelnud, kas patriootlikumad inimesed tunnevad valgenahalisi isikuid paremini ära kui mustanahalisi. Olulist erinevust ei ilmnenud.


Tagasi tulles sissejuhatava küsimuse juurde – mis saab siis, kui teisest rassist isikute immigratsioon Eestisse tõesti väga palju suureneb? Kui tugineda rassidevahelise kontakti hüpoteesile ja tajulisele õppimisele, siis võib teaduspõhiselt eeldada järgmist: üpris pea tekib meil nendega ühiseid tuttavaid või kui ka ei teki, näeme tänavapildis teise etnilise taustaga isikuid rohkem (nurgatagune kebabiputka). Võib eeldada, et õpime peagi ära, kuidas teistsuguse nahavärviga isikuid omavahel paremini eristada.


Hirm võõra ja tundmatu ees on inimese loomulik reaktsioon, aga kohanemisel muutub võõras peagi kui mitte omaks, siis igal juhul harjumuspärasemaks.

KRISTJAN KASK (1980) on Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi teadur. Ta on kaitsnud doktorikraadi õiguspsühholoogias Suurbritannias Leicesteri ülikoolis ning läbinud kognitiivse käitumisteraapia põhiväljaõppe. Muu hulgas on ta töötanud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikus kliinilise psühholoogina, viinud läbi laste küsitlemise alaseid uuringuid ning täiendkoolitusi uurijatele ja prokuröridele. Peamised uurimisvaldkonnad: pealtnägijatunnistused, laste isikukirjeldused, isikute identifitseerimine ja nägude äratundmine, lastest ja täiskasvanutest tunnistajate/kannatanute küsitlemise metoodika.