Miks me käies käsi liigutame
Käte viibutamine ei ole odav lõbu. Selleks vajame me lihaseid, mida hoiame töös toidust saadud energiaga. Milleks siis selline raiskamine?
Mõned eksperdid on veendunud, et käies kätega vehkimine, nagu ussjätkegi, on evolutsiooniline jäänuk ajast, mil me veel neljal jäsemel liikusime. Kuid spetsialistide kolmik USA-st ja Hollandist on küsimuse katseliselt käsile võtnud, vahendab PhysOrg.
Nimelt konstrueerisid nad mehaanilise mudeli, et saada täpsemat aimu käteviibutamise dünaamikast, ning värbasid kümme vabatahtlikku, kellel paluti käia normaalse viibutusega, normaalsele vastassuunalise viibutusega, käed rinnal ja käed jäigalt kõrval.
Tegevuse ainevahetuslik maksumus arvutati sisse-välja hingavate katsealuste hapnikutarbimise ja süsihappegaasitootluse põhjal. Uurijad leidsid, et käte liigutamisest on pigem kasu kui kahju.
Esiteks on see üllatavalt energiasäästlik, nõudes vähe pöördemomenti ehk väändejõudu õlalihastelt. Käies käte jäigalt kõrval hoidmine nõuab võrreldes viibutamisega 12 protsenti rohkem ainevahetuslikku energiat.
Samuti aitab käte pendlitaoline kaarjas liikumine pehmendada kõndimise üles-alla kõikuvat liikumist - protsessi, mis on jala alumistele lihastele üsna energiakulukas. Käsi kõndides paigal hoides tugevneb see liigutus, mida nimetatakse vertikaalseks maapinnareaktsioon-liikumiseks, lausa 63 protsenti.
Kui peaksite eelistama normaalsele vastassuunalist käependeldust - see tähendab, et parem käsi liigub sünkroonselt parema jalaga ning vasema käsivarre liikumine on kooskõlas vasema jala sammuga -, teadke, et õlalihaste energiakulu kahaneb. Miinuseks on aga tõik, et tagurpidi-pendeldus pumpab ainevahetuse veerandi võrra kiiremaks.
Ann Arboris asuva Michigani ülikooli teaduri Steven Collinsi juhitud teadustöö järeldab, et käte viibutamine on igati õigustatud.
"Käte viibutamine pole mitte fakultatiivne jäänuk meie neljajalgsete esivanemate liikumisvajadustest, vaid inimese kõnnaku energiaökonoomika oluline komponent," seisab töö kokkuvõttes.
