Miks ehitati suurlinnad maavärinapiirkonda?

Vanade tsivilisatsioonide keskpunktis kohtusid kaubateed, ideed ja erinevast kultuuriruumist inimesed. Sellele lisaks näib, et nende läheduses said kokku ka maakoore plokid ehk laamad, mis tegi neist linnadest väga maavärinaohtlikud piirkonnad.

Arizona ülikooli geoarheoloog Eric R. Force on selle probleemi kallal pead murdnud, sest esimese hooga on raske aru saada, miks tahavad inimesed ehitada suure linna kohta, kus see saab aja jooksul kindlasti loodusjõudude käes rängalt kannatada, vahendab

Novaator

LiveScience’i uudist.

Force uuris vana maailma kolmeteistkümne arenenud tsivilisatsiooni pealinnade asukohti ning võrdles neid laamade piirjoonte paiknemisega. Ta leidis, et tervelt üksteist kolmeteistkümnest asuvad Euraasia laama piirist vähem kui 200 kilomeetri kaugusel. Seda on selgelt liiga palju, et nähtus vaid juhuse arvele kirjutada, leiab ta.

Tuntumad uuritud linnad on Rooma, Kórinthos, Mükeene, Jeruusalemm, Ur Iraagis ja Hastinapura Indias. Erandi moodustasid Memphis Egiptuses ja Zhengzhou Hiinas, mis asuvad laamade piirist kaugemal.

Laamad jagavad maakoore enam kui kümneks üksteise suhtes liikuvaks tükiks. Laamade piirid on seismiliselt aktiivsed ning seal võib esineda ka aktiivseid vulkaane. Aga miks paiknevad vanad kultuurid ikkagi laamade piiridele ohtlikult lähedal?

Force’i hüpoteesi kohaselt aitavad maavärinad, tsunamid ja vulkaanipursked kaasa vana tsivilisatsiooni hääbumisele. Tühja koha võtavad aga üle teised kultuurid, mis lõikavad kasu juba olemasolevast infrastruktuurist.

Force leidis ka, et laamade piiride lähedal paiknevad kultuurid on küll arengutasemelt kõrgemad, kuid hääbuvad ohutumas kohas paiknevaist kultuuridest kiiremini. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Geoarchaeology.