Antidepressiivseid ravimeid kasutatakse laialdaselt mõõduka kuni ägeda depressiooni ravimiseks. Ehkki arstid ja uurijad teavad elementaarselt tasandil, mida need ravimid inimese ajus teevad, ei ole siiamaani selge, kui suur osa nendest mõjudest on platseeboefekt ja kui suur osa ravimite tegelikud farmakoloogilised toimed, kirjutab Discover.

Need vastamata küsimused koos haiguse keeruka olemusega tähendavad, et arstid peavad sageli katsetama mitut antidepressanti, enne kui leiavad sellise, mis konkreetse patsiendi jaoks toimib.

Maailmas on praegu kasutusel umbes 40 eri antidepressanti, selgitab USA-s tegutseva Nebraska ülikooli arstiteaduste keskuse kliiniline psühhiaater Lauren Edwards.

Kõige levinumad on:

  • tritsüklilised antidepressandid nagu desipramiin ja amoksapiin
  • valikulised serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (ingl SSRI; selective serotonin re-uptake inhibitor) nagu Prozac ja Zoloft
  • ja valikulised noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI; selective noradrenaline re-uptake inhibitor) nagu Cymbalta ja Pristiq


Ehkki need ravimid toimivad sarnaselt, on SSRI-d kõige populaarsemad ja enamasti on neil vähem kõrvalmõjusid kui teisel kahel rühmal.

„Mingil määral me teame, mida need ravimid teevad, kuid küsimusele, miks nad depressiooni või ärevust leevendavad, pole vastus sugugi üheselt selge,“ märgib Edwards.

Laias laastus seisneb antidepressantide toime ajus virgatsainete nagu serotoniin ja norepinefriin kättesaadavuse suurendamises. Need keemilised ühendid aitavad vahendada neuronitevahelist signaalivahetust, mis on aju normaalse töö tagamiseks hädavajalik.

Antidepressandid tõstavad virgatsainete kontsentratsioone kiiresti, kuid patsiendid ei hakka end enamasti paremini tundma enne, kui ravi alustamisest on möödunud mitu nädalat. Teadlastele pole selge, mis seda viivitust põhjustab ja mis selle vältel organismis toimub.

„Selle kohta, mis toimub, on palju oletusi, millest suur osa seostub kasvupotentsiaaliga,“ selgitab New Yorgi ülikooli kliiniline psühhiaater Langone Health.

Depressiooni põdevate inimeste ajude teatud piirkondade ruumala on reeglina vähenenud. Seda saab raviga korrigeerida. Ajurakkude vahelise signaalivahetuse parendamine ja aju aktiivsuse tõstmine võib soodustada uute neuronite teket ja suurendada aju suutlikkust uusi neuronitevahelisi ühendusi luua, mis sisuliselt aitab ajul tugevamaks kasvada.

„Haigust põdeva inimese aju ei atrofeeru küll täielikult, kuid kui seda ei kasutata, siis mingis mõttes see siiski natuke atrofeerub,“ ütleb Edwards. „Ajurakud võivad kokku tõmbuda, kaotada osa varasematest ühendustest ja isegi surra.“

Samamoodi pole selge, kui paljude patsientide seisund paraneb ainuüksi seetõttu, et nad teavad, et saavad ravi. Platseeboefektil on oluline roll paljude raviviiside juures kõrvetistest kuni depressioonini.

Alles mõne aasta eest vaidlesid juhtivad depressioonieksperdid elavalt küsimuse üle, kas üldse kogu antidepressantide mõju võib olla selgitatav platseeboefektiga.

Uuringud annavad siiski mõista, et antidepressantidel võib olla korraga nii tõeline farmakoloogiline toime kui ka platseebomõju. „Kui ravi varajases etapis ilmnev platseeboefekt parendab kiiresti patsientide enesetunnet, ei tähenda see, et samast ravimist pole neile kasu edaspidi, kui nad seda näiteks aasta otsa võtavad,“ märgib Edwards.

Igale patsiendile sobiva ravimi leidmiseks võib olla vajalik läbi proovida mitu ravimit. Avaldub ju depressioon igaühel veidi erineval viisil. Arst peab ravimit valides arvesse võtma inimese üldseisundit — vanust, haiguslugu, suguvõsa meditsiinilist ja psühhiaatrilist tausta, eelnevaid haiguslikke seisundeid ja elulisi seiku.

Ka inimese tulevikuplaanid — näiteks, see, kas ta soovib rasestuda, või kui ta hakkab lähenema menopausi-eale — võivad ravimi valikut mõjutada. Ning kui mõni patsiendi pereliige on sama ravimiga häid tulemusi saavutanud, on suurem tõenäosus, et ka patsiendile mõjub sama antidepressant hästi.

Ravimi valik sõltub ka depressiooni sümptomitest. Kui patsienti vaevavad unehäired või pidev ärevus ja sagedased paanikahood, võib olla mõistlik võtta enne magamaminekut pigem rahustava toimega antidepressanti. Leidub ka selliseid antidepressante, mis võivad leevendada depressiooniga kaasnevaid migreene või neuropaatilist valu.