Miks ahvid rääkida ei oska? Põhjus pole vaid geenides

 (19)
Miks ahvid rääkida ei oska? Põhjus pole vaid geenides
Reuters/Scanpix

Miks inimesed oskavad rääkida, aga šimpansid mitte? Teadlased on leidnud selles küsimuses uue juhtlõnga, ning see ei peitu mitte lihtsalt geneetilises koodis, vaid selles, kuidas geenid toimivad.

Suurem osa DNA-d on inimestel ja šimpansidel ühine. Hinnangud kattuvuse määra osas varieeruvad 98,5%-st 95%-ni. Teadlased uurivad erinevaid piirkondi, et leida, mis on see, mis inimesi šimpidest eristab, vahendab Reuters.

Los Angelese California ülikooli töörühm Dan Geschwindi juhtimisel uuris konkreetselt geeni tähisega FOXP2, mis näeb paljudel loomadel välja väga sarnane kuni selle ajani, mil inimeste sugupuu šimpanside omast nelja kuni seitsme miljoni aasta eest lahknes.

FOXP2 on transkriptsioonitegur, mis tähendab, et see mõjutab teiste geenide tegevust. Olulist rolli mängib antud geen just inimkõne juures. Teistel loomadel, näiteks hiirtel, mõjutab see hoopis koordinatsiooni.

Geschwindi töörühm analüüsis inimese ja šimpansi ajukudede põhjal, mida FOXP2 tegelikult teeb. Ehkki DNA-kood ise on sarnane, leiti peeneid erinevusi kahes aminohappes, mida too geen toodab.

Need erinevused on piisavad, et selgitada võimalikke keelega seonduvaid variatsioone ajustruktuuris, kirjutab Geschwind ajakirjas Nature. Võimalik, et samad erinevused tingivad ka mõned lõua ja kõri füüsilised karakteristikud, mis inimestel kõnelda aitavad.

„Varasemad uuringud annavad mõista, et inimese FOXP2 aminohapete koosseis muutus kiiresti umbes samal ajal, kui keel nähtusena kaasaegsete inimeste juures tekkis," selgitab Geschwind.

„Me näitasime, et inimese ja šimpansi FOXP2 versioonid mitte ainult ei näe erinevad välja, vaid ka toimivad erinevalt," lisab Londoni King's College'is külalisprofessorina töötav Geschwind. „Meie avastused võivad heita valgust küsimusele, miks inimeste ajudes on sünnist saati olemas kõne- ja keeleahelad, mis šimpansidel puuduvad."