MIIMIKA LUUBI ALL | Millest kõnelevad meie näoilmed?

 (2)
Laps suudab naeratada juba emaüsas, rääkimata esimestest elukuudest.
Laps suudab naeratada juba emaüsas, rääkimata esimestest elukuudest.Foto: Shutterstock

Miimikat defineeritakse näolihaste ekspressiivsete liigutustena, mis vastavad inimese erinevatele meeleoludele. Kuid mis peitub selle kuivavõitu formuleeringu taga? Näoilmete saladusi avab ajakirjanik ja teaduse populariseerija Taavi Minnik.

Kogu meie elu saadavad meid emotsioonid. Me üllatume, rõõmustame, muretseme ning kurvastame. Keegi on harjunud emotsioone hoidma rohkem kontrolli all, keegi vähem. Me oleme lapsepõlvest harjunud mõtlema, et meie emotsioone reedab meie näoilme ja me teame sellest kõike. Näiteks imestuse väljendamiseks me kergitame kulme ja mõni avab koguni suu, hirmu peaks justkui reetma allavajunud suunurgad, raevu silmade kissitamine ja hammaste irevile ajamine, rõõmu ülestõstetud suunurgad, huvi silmade suureks tegemine.

Miimika on oluline, sest see on üks asju, mida me inimeste puhul kohtudes lisaks riietele ja väljanägemisele hoolega jälgime. Ka mõned teadlased on väitnud, et kuni 90 protsenti suhtlusest on mittesõnaline ja koosneb žestidest ning miimikast.

Pole kahtlust, et miimika näol on tegu olulise osaga inimeseks olemisest. Loomade koon ei oma palju spetsiifilisi emotsioonide väljendusviise, näiteks isegi meie lähedastel sugulastel, šimpansitel, on kokku kirjeldatud ainult kaheksat miimilist žesti, millest üks olulisemaid on see, kui nõrgem karjaliige paljastab oma hambad, meenutades nõnda laialt naeratavat inimest, ja demonstreerib oma allumist karja dominantsele isasele.

Seotud lood:

Inimeste miimilisi žeste kokku lugeda on keerulisem kui šimpansite omi, sest kõik oleneb meie kultuurilisest koodist ning isikuomadustest. Lisaks alateadlikele näoilmetele, mida inimene õpib teiste inimestega suheldes, on ka teadlikke - näiteks näitlejate poolt kätte õpitud ja tahtlikult treenitud näoilmed - ning mitte-siiraid näoilmeid, mida inimene kasutab eesmärgiga oma vestluspartnerit eksiteele viia.

Miimika vastu tundis esimeste hulgas sügavat huvi Leonardo da Vinci, kes jälgides vanemaid inimesi ning nende kortse jõudis järeldusele, et need näitavad, et inimesed kordavad elu jooksul ühtesid ja samu näoilmeid. Da Vinci sidus ühena esimestest näoilmed näolihaste liigutamisega.

Pikka aega ei pööranud seejärel teadus näoilmetele erilist tähelepanu. Esimesena keskendus sellele põhjalikumalt Charles Darwin, kes avaldas 1872. aastal raamatu "Inimeste ja loomade emotsioonide väljendamisest". Darwini järgi on näoilmed universaalsed mitte ainult inimestele, vaid ka loomadele: näiteks inimesed, nagu ka koerad, ajavad oma hambad irevile, kui tunnevad viha. Samal ajal väitis Darwin, et erinevalt näoilmetest võib meie žeste nimetada tinglikuks, ja oli veendunud, et žestid sõltuvad sellest, millisesse kultuuri inimene kuulub.

Huvitav, aga Darwini seisukohad osutusid küllaltki ajakindlateks. Ameerika psühholoog Paul Ekman viis nende teooriate kontrollimiseks 1960. aastatel läbi rea eksperimente ja järeldas, et Darwinil oli õigus: žestid on eri kultuurides tõesti erinevad, kuid näoilmed mitte. Ekmani vastased väitsid kohe vastu, et selleni on viinud massikultuur, Hollywood ja televisioon, mis loonud näoilmete "peavoolu" tekkimiseni ja üle terve maailma levimiseni. Nende väidete ümberlükkamiseks uuris Ekman 1967. ja 1968. aastal ühe Paapua Uus-Guinea hõimu esindajate näoilmeid. Neil suguharudel polnud kunagi olnud tihedat kokkupuudet ei euroopaliku ega aasialiku kultuuriga ning põhimõtteliselt elasid nad veel kiviajas. Ekman leidis, et ka nemad väljendasid peamisi emotsioone nii nagu mujal maailmas.

Palju on vaieldud selle üle, miks ja kuidas tekkis inimestel säärane rikkalik miimika. Antropoloogid väidavad, et miimika ja žestid tekkisid, siis, kui inimesed läksid koriluselt üle küttimisele ning need olid vajalikud, et koordineerida oma tegevust inimgrupis. Rikkalik miimika tagas meie esivanematele efektiivsema kommunikatsiooni suguvendadega ning tõstis nende ellujäämisvõimalusi. Loomulik valik soosis neid inimesi, kelle näoehitus võimaldas paremini väljendada emotsioone. Nii jäi miimika pidama meie geenidesse.

Ka Charles Darwin uskus, et miimika näol on tegemist rudimendiga. Huvitava avastuse tegid 2011. aastal briti teadlased, kes leidsid, et inimese näoilmed tekivad ammu enne tema sündi. Juba emaüsas viibimise ajal suudab laps oma näolihaseid liigutada, naeratada, üllatunult kulmu tõsta või kulmu kortsutada.