Midagi inimkäte loodut jõudis galaktilisse ruumi – Voyager 1
Voyageri kaugest perspektiivist näeb meie Päike välja samasugune kui iga teine ere täht. Ainus võimalus otsustamaks, kas kosmoseaparaat on endiselt (tehniliselt) Päikesesüsteemis, on mõõdistada Päikese väljastatud laetud osakesi ("päikesetuult"), mis tekitab virmalisi ja tõukab päikesepurjesid, vahendab DVICE.
Sedamööda, kuidas Voyager Päikesest kaugeneb, on tolle "tuule" mõju aeglaselt kahanenud ning viimasel ajal mandunud peaaegu tuvastamatuks nireks, mis annab märku, et Voyager ongi Päikese mõjuväljast peaaegu lahkunud.
Esmakordselt on Voyageri instrumendid hakanud tuvastama ka vastassuunast saabuvaid laetud osakeste puhanguid, mis liiguvad meie Päikese poole.
Kust need tulevad? Millestki, mis asub kosmoses tähtede vahel, nn tähtedevahelises ruumis, ja millest koosneb suurem osa meie kodugalaktikast. Mis seal on? Meil pole aimugi, me pole kunagi sinna jõudnud, aga me teame, et see on midagi täiesti uut.
1977. aastal teekonda alustanud Voyageril peaks piisama kütust, jätkamaks lendu kaugemale (ja saatmaks Maale andmeid) vähemalt 2020. aastani.
Selleks ajaks peaks sond jõudma meist vähemalt 26,5 miljardi kilomeetri kaugusele. Kogu väärtusliku teadusliku töö kõrval, mida Voyager teostab, peaksime me kõik olema (liigina) uhked selle üle, et oleme suutnud saata tükikese iseendist väljapoole tollest tähtsusetust universuminurgakesest, mida koduks nimetame.
Siia klõpsates leiad seirevidina, mis näitab reaalajas, kui kaugel juba kumbki Voyager on. Sest neid on teel koguni kaks.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!