Mida inimene „kaloreid põletades“ tegelikult kaotab?
Organismi toimimise iseärasusi silmas pidades pole tegelikult eriti mõistlik rääkida kaloritest — pole ju kalor muud kui (soojus)energia mõõtühik.
Inimese lihasrakkudes esineb mh kaht olulist valku — müosiini ja aktiini. Müosiinimolekulide pinda katavad väikesed konksud, mis klammerduvad aktiiniahelate külge ja tekitavad lihaste kokkutõmbeid. Selleks tarvitab inimkeha makroergilist ühendit adenosiintrifosfaati (ATP).
Müosiinimolekuli jämedam ots ehk „pea“ seob endaga ATP ning eraldab sellest ühe fosfaadimolekuli. Järelejäänud adenosiindifosfaat ADP seondub aktiiniga ja pöördub, tõmmates aktiini endaga koos allapoole.
Seejärel vabaneb ADP-molekul ning pardale võetakse järgmine ATP-molekul. ADP-molekul aga taaskäideldakse.
Veidi lihtsustatult võib öelda, et sellistel alustel toimubki lihaste kokkutõmbumine. Fosfaadimolekuli eraldumine ATP-st tekitab soojust ja kröömikese jääkainet.
ATP-d pole organismis võimalik pikka aega talletada. Aine molekul on suhteliselt suuremõõtmeline ja lahustub hästi vees, mistõttu kasutamata jätmisel laguneb see rakkude sisemuses kiiresti.
Normaalseks toimimiseks peab inimkeha suutma ATP-molekule käigu pealt ise toota, kasutades selleks „kütuseallikaid“, mida on võimalik organismis pikka aega ladustada.
Sellised kütuseallikad on näiteks glükoos (suhkur) ja rasvkude. Mõlemat on võimalik raku sees lagundada atsetüülkoensüümiks A (atsetüül-CoA) ja nn Krebsi tsükli ehk tsitraaditsükli või sidrunhappetsükli abil teisendada ATP-ks.
Tsitraaditsükli peamine saadus on ATP, olulisteks kõrvalsaadusteks vesi ja süsihappegaas (süsinikdioksiid). Süsihappegaasi hingab inimene välja, vesi aga taaskäideldakse organismi sees või väljutatakse uriiniga.
Suhkrute ja rasvade seesugune teisendamine energiaks ongi kaalukaotuse üks peamiseid toimemehhanisme.
Kaalukaotuse teine põhjus on, et inimkeha vajab optimaalseks toimimiseks teatud glükoosikoguse talletamist maksas, neerudes ja lihastes. Kui toidust piisavalt glükoosi kätte ei saada, hakkab organism seda sünteesima varuks talletatud rasvadest ja valkudest.
