Mida astronaudid Kuul tegid?
Õnneks oli programmi juhtkonnas inimesi, kes said aru, et tuleb kasutada võimalust ja uurida Kuud teaduslikult. Kuid ka hiljem püsis üleval ähvardus ülekaalu tekkimisel kärpida ennekõike teadusliku aparatuuri massi, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.
Kuukivimid
Kahtlematult oli Apollo programmi kõige olulisem panus teadusesse kuukivimite Maale toomine. Kuue Kuul-käiguga kogunes neid tervelt 382 kg, neist suurem osa pärineb viimaselt kolmelt lennult, kui astronautide käsutuses oli kuuauto ja Kuul viibiti pikemalt. Kivimite valimiseks anti astronautidele ka geoloogilist koolitust. Seda peeti lihtsamaks ja kindlamaks kui väljaõppinud geoloogidele Kuule lendamiseks vajalikku väljaõpet anda.
Sellel reeglil oli üks erand — viimasena Kuul käinud Apollo 17 meeskonda kuulus kuumooduli piloodina geoloog Harrison H. Schmitt. Ta oli ka ainus Kuul käinud astronaut, kes polnud teeninud USA relvajõududes. Peale Kuul käimise osales Schmitt ka teiste astronautide geoloogiaalasel harimisel ja kaasa toodud kivimite esmasel analüüsil.
Suurem osa kogutud kivimitest pildistati nende esialgses asukohas. Kuna astronaudid olid oma skafandrites väga kohmakad ja neil oli raske kummardada, siis olid nad varustatud abivahenditega proovide korjamiseks.
Apollo astronaudid olid küll (napilt) esimesed, kuid mitte ainsad Kuu kivimite Maale toojad. Sellega said hakkama ka Nõukogude automaatjaamad Luna, mille kolme lennuga 1970 septembris, 1972 veebruaris ja 1976 augustis toimetati Maale 330 grammi Kuu ainet. Võrreldes ameeriklaste sadade kilodega tundub see kogus tibatilluke, kuid on sellegipoolest oluline, sest andis aimu pinnase koostise kohta lisaks Apollo kuuele veel kolmes maandumiskohas.
Kuule jäid aparaadid
Apollo astronaudid paigutasid meie looduslikule kaaslasele ka mitmesugust mõõteaparatuuri nii Kuu enese kui ka kaugemate taevakehade uurimiseks. Juba esimesena Kuule jõudnud Apollo 11 astronaudid paigutasid selle pinnale kaks aparaati, mis moodustasid ka mitme hilisema ekspeditsiooni poolt kohaletoimetatud aparatuuri tuumiku — seismograafi ja laserpeegeldi.
Seismograafid olid seni aidanud kindlaks määrata Maa siseehitust, nüüd avanes selline võimalus ka Kuul. Apollo 11 poolt maha jäetud seade töötas küll vaid kolm nädalat, ent järgmiste missioonide viidud samalaadsed seadmed edastasid andmeid kuni 1977. aastani. Need lubasid välja rehkendada, et Kuu ehitus on Maa omaga üsna sarnane, lisaks panid seadmed tähele Kuu enda “kuuvärinaid” ja meteoriiditabamusi.
Taevakivide kõrval on Kuu pinda aga tabanud ka inimese loodud masinad: loodud seismojaamade võrgustiku sai täpseks kalibreerida tänu sellele, et kanderaketi ülemine aste ja kuumoodul kukutati tavaliselt kindlaksmääratud kohta Kuu peal. Apollo 14, 16 ja 17 korraldasid lisaks rea plahvatusi, mille tekitatud seismilisi laineid kasutati Kuu koore ülemise kilomeetri struktuuri uurimiseks.
Laserpeegeldi on ainus Kuule viidud seade, mis teadlasi senini teenib. Nagu nimigi lubab, peegeldab see tagasi Maalt saadetud laserkiire. See võimaldab paarisentimeetrise täpsusega arvestada Maa ja Kuu vahelist kaugust ning jagab andmeid Kuu orbiidi ja pöörlemise kohta. Laserpeegeldi abil oleme saanud täpsustada Kuu tuuma läbimõõtu (kuni 350 km) ja kiirust, millega Kuu Maast kaugeneb (3,8 cm aastas).
Peale selle püüdsid eri Apollo missioonide teaduseksperimendid päikesetuult ja kosmilisi kiiri, analüüsisid seda vähest atmosfääri, mis Kuul üldse on, magnetvälja, gravitatsiooni, pinnalähedasi ioone, temperatuuri ning kuutolmu mõju seadmetele. Need olid eksperimendid ja mõõtmised, mis viidi läbi Kuu pinnal, lisaks pildistati, kaardistati, mõõdeti ja analüüsiti innukalt nii teel Kuule kui selle orbiidil tiireldes.
Apollo 16 pardal Kuule reisinud kuldplaatidega kaetud ultraviolett-teleskoobist sai esimene seade, mis teostanud astronoomilisi vaatlusi mõnel teisel taevakehal peale Maa. Teleskoop vaatles nii Maa atmosfääri kui kaugemaid udukogusid ning täheparvi.
Suure osa seadmete saatuseks oli jääda Kuule maha. Kui vähegi võimalik, saatsid astronaudid saadud andmed Maale raadiosidega või võtsid need kaasa salvestatud kujul. Nii ei jõudnud Maale tagasi näiteks ükski Kuul pinnal pilte teinud fotoaparaat, vaid ainult film nende seest.
Samuti jäid Kuu tolmu vedelema tööriistad, millega astronaudid kivimiproove võtsid. Põhjus oli lihtne: mida rohkem kraami kosmoselaevast välja visati, seda rohkem jäi ruumi kivimite Maale vedamiseks. Need 382 kilogrammi kuukivimeid ja pinnaseproove annavad teadlastele tööd tänapäevani.
Loomulikult jätsid kõik missioonid Kuule maha ka Ameerika Ühendriikide tähelipu ning kinnitasid laskumiskapsli jalamile tahvli, mis kinnitas, et inimesed saabusid Maalt rahumeelsete kavatsustega. Võimalikele võõra tsivilisatsiooni esindajatest Kuu-uurijatele osutuvad kõige mõistatuslikuma otstarbega olevat ilmselt kolm kuutolmus lebavat palli.
Kui aus olla, siis need ei olegi ühegi (vähemalt ametliku) eksperimendi osa, lihtsalt Apollo 14 komandör Alan Shepard otsustas proovida, kuidas tundub golfimäng Kuu peal. Kahe ebaõnnestunud löögi järel sai ta kolmanda palli päris kenasti lendama, mis sest, et jäiga skafandri tõttu sai ta golfikeppi hoida vaid ühe käega. Ning sportliku missiooni jätkuks katsetas Edgar Mitchell odaviset, kasutades ühest seadmest pärit varrast.
Retked kuumaastikul
Arvestades ameeriklaste Kuule naasmise plaane, on loomulikult üles kerkinud ka küsimus, kas midagi nelja kümnendi eest maha jäetut ka uuesti kasutada annaks. Eelkõige võivad kõne alla tulla kuuautod, mida kasutasid kolm viimast missiooni. Need alumiiniumkorpusega elektritoitel sõidukid töötati välja, nagu oli iseloomulik kogu Apollo programmile, rekordkiirusel, kõigest 17 kuuga. Sellest hoolimata osutusid need väga töökindlateks ja astronautidel polnud ühegagi kolmest kordagi probleeme.
Ilmselt on aeg ning kuutolm siiski teinud oma töö ning NASA ei jää lootma juhusele, et ehk on sõidukid senini töökorras, kui vaid akud välja vahetada.
Viimased kolm Apollo missiooni, kus ka autosid kasutati, olid juba kolme päeva pikkused ning päevakava nägi ette igal päeval ühe sõidu. Nende jooksul koguti tavapäraselt kivimiproove, pildistati ja filmiti ohtralt ning viidi läbi muidki eksperimente, et koguda andmeid võimalikult paljude paikade kohta, mitte ainult maandumiskohast.
Tänu astronautide kogutud andmetele on tänaseks teadlastel palju selgem pilt Maa varasest noorusest ja ka Kuust endast. Enne Apollo-missioone oli Kuu tekke kohta mitu konkureerivat hüpoteesi, praeguseks on kivimiproovid ja muu andmestik jätnud püsima seisukoha, et Kuu tekkis Maa kokkupõrkel Marsi-suuruse taevakehaga välja paiskunud ainest.
Samuti oli reis Kuule otsekui rännak miljardeid aastaid ajas tagasi. Maal kujundavad loodusjõud pidevalt maastikku ümber, Kuul säilivad kõik jooned pea muutumatuna, lubades pea sõna otseses mõttes lugeda ajalugu. Nii näitab kraatrite uurimine umbes neli miljardit aastat tagasi toimunud ränka “pommitamist”.
Kuigi teadustulemused on Apollos lendudest kõneldes jäänud tihti tagaplaanile, on nende väärtus olnud hindamatu. Siiski pole vastuse leidnud kaugelt mitte kõik küsimused Kuu kohta ning ainuüksi need õigustaksid sinna naasmist. Vaevalt oskas Apollo 17 meeskond 14. detsembril 1972, mil Kuult lahkuti, arvata, et nemad jäävad järgmiseks vähemalt pooleks sajandiks kandma viimaste Kuul käinud inimeste tiitlit.
