Meie lähim sugulane pole šimpans, vaid orangutan?

 (42)
Meie lähim sugulane pole šimpans, vaid orangutan?
AP/Scanpix

Teadlased on üle 30 aasta üldiselt tunnustanud arusaama, et inimese lähim sugulane loomade seas on šimpans. Nüüd aga väidavad kaks bioloogi, et meie lähim sugulane on hoopis orangutan.

Šimpanside ja inimeste sugulus määrati kindlaks DNA-analüüsiga: kahe liigi genoom erineb vaid paari protsendipunkti võrra. Lõhe inimese ja orangutani DNA vahel on mõnevõrra laiem, vahendab LiveScience.

Kuid füüsilised, käitumuslikud ja fossiilsed andmed osutavad siiski suuremale sarnasusele inimeste ja orangutanide vahel, ütlevad Pittsburghi ülikooli antropoloog Jeff Schwartz ja Buffalo teadusmuuseumi direktor John Grehan. Nad loendavad omadusi nagu paks hambavaap, isasloomade habemekasv, naeratamise viis ning samasuguse kujuga abaluud, mida inimesed orangutanidega jagavad.

Selline argument ei meeldi paljudele ala ekspertidele. "DNA-tõendid selle väite vastu on nii tugevad," kinnitab Atlantas asuva Emory ülikooli Yerkesi-nimelise riikliku esikloomaliste uurimise keskuse elavate seoste keskuse Living Links Center juhataja Frans de Waal. "See on jäänuk aegadest, mil valitsesid luud, kuid enam nad ei valitse."

Paljud eksperdid usaldavad geneetilisi andmeid, sest nende arvates võivad füüsilised sarnasused olla subjektiivsed. Raske on öelda, kas kaks liiki on sarnased jooned välja arendanud eraldi või põlvnevad tegelikult ühisest, samade joontega esivanemast.

"Paljude selliste karakteristikute juures pole meil aimugi, kas need on evolutsioonilises mõttes üldse samad omadused," ütleb New Yorgi ülikooli inimese päritolu uuringute keskuse antropoloog Todd Disotell. "Raske on väita, et need tulenevad ühistest esivanematest. Me pole peaaegu ühtegi füüsilist omadust suutnud seostada neile aluseks olevate geneetiliste põhjustega."

DNA-andmed on tema sõnul konkreetsemad. Geene moodustavate molekulide jadad võivad olla kas samased või erinevad.

"Me räägime tõesti õunte võrdlemisest õunte ja apelsinide võrdlemisest apelsinidega," ütleb Disotell. "Selline antimolekulaarne seisukoht on lihtsalt üle mõistuse."

Schwartz ja Grehan aga ei nõustu, et DNA-tõendid oleksid vettpidavad. "Suurem osa võrdlusi, mille alusel väidetakse, et inimesed ja šimpansid on nii lähedased sugulased, rajanevad kogu genoomist ainult kaks-kolm protsenti moodustavale piirkonnale," ütleb Schwartz.

Suurem osa ülejäänud genoomist on mittekodeeriv piirkond, kus molekulide järgnevus pole nii tähtis, kuna geene pannakse kokku ilma kindla järjekorrata, ütleb ta. Pealegi võivad geneetilised sarnasused esile kerkida teineteisest sõltumatult ega tähenda tingimata evolutsioonilist sugulust, kaitsevad Scwartz ja Grehan oma seisukohta.

Arizona osariikliku ülikooli rahvusvahelise liigiuuringute instituudi teadur Malte Ebach hoomab Scwartzi ja Grehani inimese-orangutani-väitel teatud kaalu. "Nad kritiseerivad molekulaarseid andmeid selles osas, kus neid peakski kritiseerima," ütleb Ebach, kes uue uurimusega ise seotud ei olnud.

"Paleoantropoloogia rajaneb ainuüksi morfoloogiale, ning pole mingisugust teaduslikku õigustust eelistada DNA-d morfoloogilistele andmetele. Ometi on inimese ja šimpansi suhe, mis järeldati ainuüksi molekulaarandmete alusel, omaks võetud põhjalikuma kontrollimiseta."

DNA-pooldajad ja -vastased ei pruugi iialgi ühele nõule jõuda. "Jeffrey on mitu aastat sedasama väitnud, ehkki vahepeal on tema väiteid kummutavate tõendite hulk pidevalt kasvanud," ütleb Davises asuva California ülikooli antropoloog David Smith. "Ma ise olen molekulraavalla spetsialist ja võin teile kinnitada, et tema väidetele pole mitte mingisuguseid geneetilisi kinnitusi."

Esmakordselt pakkus Schwartz samasuguse mõtte välja aastal 1982, ning on pidanud sellest ajast alates vastulööke tõrjuma. Hiljutine, Grahamiga kahasse kirjutatud uurimus, mis avaldati ajakirja Journal of Biogeography 18. juuni numbris, lisab argumendile värskeid andmeid ja analüüsi.

"Ma ei tee muud kui palun inimestel suhtuda kriitiliselt eeldustesse, millele nende töö rajaneb, ning mitte karta alternatiivsete tõlgenduste võimalusega arvestamist," rõhutab Schwartz. "Ma ei usu, et ühestainsast bioloogilisest elemendist - olgu selleks DNA või miski muu - on alati võimalik tuletada õige vastus. Paljudel juhtudel oleks kasu teema läbivaatamisest uue nurga alt."

Kui Scwartzi ja Grehani eelistatud lähenemine õigeks osutub, ei tuleks paljude arvates üle vaadata mitte ainult inimeste sugulus šimpansidega, vaid kogu puhtmolekulaarne teadus, mis on pannud paika paljud oletatavad evolutsioonilised suhted kogu eluslooduses.

Teisisõnu, kui DNA-tõendid, mida suur osa biolooge tõestusena kasutab, osutuvad evolutsiooniliste suhete määratlemisel ebatäpseteks, seab see kahtluse alla paljude molekulaarbioloogide töö.

"Kui see oleks tõsi, kaoksid suurtes ülikoolides terved teaduskonnad," ütleb Disotell. "Mul poleks enam midagi teha. Läheksin ja hakkaksin puusepaks."