Meeste suure suremuse põhjus: võitlus naiste ja raha pärast

Meeste suremus on kogu eluea lõikes naiste omast suurem. Uus uurimus annab mõista, et taoline ränk lõiv on paljunemisalase konkurentsi hinnaks.

Uurijad on juba ammu teadnud, et keskmiselt elavad naised meestest kauem, ja hiljuti on avastatud ka, et meeste suremusriskid on kõrgemad kogu elu lõikes. Michigani ülikooli uurija Daniel Kruger pakub välja võimaliku selgituse: kõiges on süüdi suguelu, vahendab PhysOrg.

Naised investeerivad paljunemisse füsioloogilises plaanis meestest rohkem, mistõttu mehed konkureerivad omavahel partnerite pärast ja püüavad endast naistele meeldivat muljet jätta. Selline konkurents toob kaasa strateegiad, mis on meeste jaoks nii käitumuslikult kui psühholoogiliselt riskantsemad. Tagajärjeks on meeste kõrgem suremus.

“Kui meeste suurema suremuse põhjuseks on paaritumiskonkurents, siis mida ägedam on see konkurents, seda suurem on ka meeste ülemäärane suremus,” selgitab Michigani ülikooli rahvatervishoiu teaduskonna abiprofessor Kruger. Ajakirja Evolutionary Psychology värskes numbris ilmunud uurimuses näitab Kruger, kuidas kaks meeste paljunemiskonkurentsi ägedusega seotud tegurit aitavad kaasa suuremale riskeerimisele ja suremusele.

Esimene tegur on polügüünia ehk olukord, kus üks mees käib suguliselt läbi paljude naistega (selle vastandsituatsioon on polüandria — üks naine mitme mehe peale). Paljude esikloomaliikide juures on polügüünia levinud: üks domineeriv isane paaritub enamiku emastega karjas ning vanemad isased jäetakse üldse mängust välja. Eri inimkultuurides esineb polügüüniat eri määral, ning Kruger osutas, et mida levinum selline kooseluvorm on, seda suurem on meeste suremus.

Polügüünses kultuuris lõikavad domineerivaks saanud mehed röögatut evolutsioonilist profiiti: nad saavad endale peaaegu kõik naised. Mittedomineerivatele meestele jääb väike või olematu valik partnereid. Polügüünses rühmas on võidukate meeste tasu väga suur, ülejäänutele ei jää aga praktiliselt midagi.

Teine tegur on majandusliku ebavõrdsuse määr. Partnerivalikul hinnatakse mehi nende järglastele hüvesid võimaldava ressursiinvesteeringu suuruse põhjal. Mida suurem on lõhe rikaste ja vaeste vahel, seda tõenäolisemalt surevad mehed noores eas. Majanduslikult vähem võrdsetes riikides on neil meestel, kes, nagu teadlased ütlevad, kontrollivad ressursse — raha, kinnisvara ja majanduslikku kindlustatust —, suurem tõenäosus seksuaalpartnereid leida.

Mõlemal puhul haigutab tippu ronimise — kas domineeriva või rikkaima isase positsiooni omandamise — ja sinna mittejõudmise vahel jumitu kuristik. Positsiooni käestlaskmine polügüünses või äärmusmajanduslikus ühiskonnas tähendab seksuaalpartnerite leidmise võimaluse peaaegu täielikku kaotust.

Enamgi veel, osutab Kruger, need kaks tegurit on omavahel seotud, sest lõviosa majandusliku jõukuse omandamine tähendab tihti sisuliselt sama, mis dominantseks isaseks saamine.