3/3

3. Hajuva prootoni uhkus

TOTEM töötab koos ühes neist neljast põrkepaigast sisse seatud ning prootonite põrkeid jälgiva CMSi eksperimendiga, kuid püüab kinni selliseid prootoneid, mis üksteise vastu pole põrganud. Ei põrka üksteise vastu, kuid mõjutavad teineteist küll – selle kohta öeldakse, et toimub hajumine, täpsemalt elastne hajumine ja difraktiivne hajumine.

«Eesmärke on mitu, esiteks mõõta prootoni ristlõiget,» ütleb Eggert. Kuid kas see siis juba teada ei olegi? «Nii suurtel energiatel ei ole, meie mõte on mõõta, kuidas ristlõige muutub kiire energeetilise heleduse muutudes,» täpsustab ta. Prooton nagu uhkustaks oma energiaga – mida suurem see on, seda suuremaks prooton justkui muutub. «Justkui» tähendab siin, et suuremaks muutub prootoni efektiivne suurus, see kaugus, millelt ta vastukihutavat prootonit mõjutab. Kaks prootonit käituvad nagu valguse footonid, mis jätavad rõngakujulisest takistusest mööda kihutades selle taga olevale ekraanile tume-heledusega rõngad. See ongi, mida prootonite difraktsiooni all silmas peetakse.

Nõnda siis on ülesandeks mõõta, kuidas prooton energia suurenedes kasvab. Üks eesmärk on veel vaadata, et kui kaks prootonit teineteiselt hajuvad, siis millised on need kaks prootonit, mis sellest hajumise sündmusest välja tulevad. Ehk siis – kas need on kaotanud oma kogumassi. Kui nii juhtub, ja kogumomendist on midagi kõrvale läinud, siis ehk selgub seegi, kuhu see on läinud. Ehk otsesõnu öeldes: äkki saab sellest protsessist kavalal moel saada jälile mingile uuele mehhanismile, mis kirjeldaks täpsemalt algosakeste maailma ehk siis selle maailma sümmeetrilisust, mis siiani füüsikutele kogu täiega kooskõlaline ei tundu.

Nagu teoreetikute puhul ikka juhtub, on ka mikromaailma kirjeldavas supersümmeetria teoorias sees mingid lõpmatused, mis küll lahkelt nn ümber normeeritakse, kuid kas siis looduses nõnda on? «Ehk saaks jälile sellisele teooriale, mida sellised lõpmatused ei kollita?» esitab Eggert lootusrikka küsimuse. Selleks ajaks on ta seinal oleva valge tahvli juba prootonite elu ja olu kujutavaid ringe ja jooni, siledaid kaari ja karedaid tippe tihedalt täis kritseldanud. Sigrimigri seas uhkeldavad Feynmani diagrammid, mis kujutavad, kuidas kaks prootonit omavahel elastselt või vähem elastselt suhelda võivad.

«Kõige selle tabamiseks jahime me osakesi kiirest vaid millimeetri kaugusel!» lausa hõiskab Eggert, ja heidab mulle uhkusest särava pilgu. Vähe sellest – põrkekohas tekkinud või oma olekut muutnud osakesi jahitakse ka peaaegu et otse päri- ja vastusuunas, üliväikese nurga all. «Meie Rooma potid ja teleskoobid liiguvad 50 mikromeetri täpsusega,» on ta uhke.

Rooma potid? Kas olen sattunud hoopis arheoloogi otsa? Mingis mõttes küll, sest Eggert ja tema 70 kaastöötajat jahivad sündmusi, mis toimusid sellisena nii Vana-Rooma aegadel kui ka vahetult pärast universumi teket.

3/3