Meditsiini areng tõstab eutanaasia taas päevakorrale

Küsimus, kas lubada halastussurma, tuleb Eestis lahendada varem või hiljem, ütleb Tartu ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak.

„Meditsiin areneb pidevalt ja aina rohkem on võimalusi paranemislootuseta raskeid haigeid masinate abil elus hoida. Kas või aastaid," ütleb ta Novaatorile.

Tema sõnul kerkib siin üles küsimus: kuhu tõmmata piir ja kas tehnika dikteerib lahendusi. „Me ei saa inimest enam kunstlikult elama panna, me võime teda hoida sellises poolsurnud olekus. Ka seetõttu need probleemid mitte ei lahene, vaid ootavad kriteeriume, mille järgi otsustada. Kuid see on väga raske otsus. Igal pool maailmas püüavad seadusandjad end sellest otsusest distantseerida. Kunagi jõuame nii kaugele, et see küsimus seisab ees ja midagi tuleb teha."

Aktiivse eutanaasia puhul oleks Sootaki sõnul vaja seadusesätet, mis sisuliselt lubaks arstil teatud tingimustel patsient tappa. Kui Eesti arst lootusetult haigel viimase palvel elust lahkuda aitab, siis Eesti karistusseadustiku järgi on see käsitletav tapmisena.

Hollandis on eutanaasia legaalne juba 1970ndatest aastatest, 2002. aastast on olemas kindlad reeglid, mille puhul eutanaasiat teinud arsti ei saa kriminaalkorras karistada. Esiteks nõuab eutanaasiat lubav akt, et haige kannatused peavad olema talumatud ning pole paranemislootust. Patsient peab eutanaasiat soovima vabatahtlikult ning seda soovi peab ta väljendama mitu korda.

Kui eutanaasiasoovi väljendamise ajal on patsienti mõjutanud teised isikud, tal on probleeme vaimse tervisega või ta oli ravimite mõju all, siis ei saa seda soovi arvestada. Patsient peab olema täiesti teadlik enda seisukorrast ning haiguse edasisest prognoosist. Haige peab üle vaatama vähemalt üks sõltumatu arst, kes kinnitab, et haige seisund on talumatu ning paranemislootust pole.

Haige peab olema vähemalt 12 aastat vana. 12-16-aastaste haigete puhul on eutanaasiaks vajalik vanemate nõusolek. Kui patsient on koomas, aga ta on varem väljendanud testamendis soovi, et lootusetus seisukorras rakendatakse tema suhtes eutanaasiat, siis arvestatakse testamenti. 2003. aastal registreeriti Hollandis 1626 eutanaasiajuhtu, see on 1,2 protsenti kõigist surmadest. Eutanaasia puhul tilgutatakse esmalt patsiendi verre ainet, mis kutsub esile kooma, kui sügav kooma on saabunud, siis süstitakse ravimit, mis peatab hingamise, seejärel saabub surm.

Sootaki sõnul tuleb teha vahet aktiivsel eutanaasial, mis on lubatud Hollandis ja passiivsel eutanaasial. „Passiivse eutanaasia puhul ei pea arst haige agooniat pikendama. Arst peab võtma haigel valud maha ning tagama, et haige saaks õhku ja vett, aga pole kohustust panna haiget kunstliku vereringe külge, kui haige aju on surnud," ütleb Sootak.

„Parem oleks, kui inimesel oleks rahakoti vahel sedel, kus on kirjas, milline on tema soov, kuidas sellisel juhul käituda. See, nn elutestament on sarnane elundidoonori kaardiga, kus inimene kirjutab, milline on tema tahe, kuidas peaks temaga sellises situatsioonis ümber käima."

Tema sõnul on Eestis õhus idee, et passiivse eutanaasia puhul sotsiaalministri määrusega panna kirja täpsed käitumisjuhised, mida arst peab jälgima. Sellised juhised on näiteks olemas ajusurmas patsientidega käitumiseks.

„See määrus ei muudaks sisuliselt midagi, et aga annaks arstile kindlad kriteeriumid. Seal oleks siis näiteks kirjas, et lootusetu patsient peab saama vett ja õhku ja valu peab olema maha võetud, aga täiendavaid samme patsiendi elushoidmiseks ei pea arst tegema."

Kuid eksisteerib veel kolmaski võimalus. Saksamaal on kohtus õigeks mõistetud arste, kes on patsiendi palvel aidanud patsiendil sooritada enesetapp. Eestis sellist kohtupraktikat Sootaki sõnul pole, kuid ka Eesti seadus ei näe enesetapja abistamise eest ette karistust. „Kui arst annab haige palvel haigele mürgitableti, mille haige iseseisvalt sisse võtab, siis tegelikult on see enesetapja aitamine, mis pole karistatav."