Marsil maandumine võis hävitada elu jäljed

 (17)
Marsil maandumine võis hävitada elu jäljed
Phoenix Mars Lander.Reuters/Scanpix

Kas Marsi-maandurid on hävitanud märke elust? Elu võimalikkusele osutavate kemikaalide tuvastamise asemel võisid NASA robotkulgurid neid kogemata hoopis küpsetada.

1976. aastal purunesid paljude inimeste lootused leida Marsilt elu, kui kummalgi Vikingi programmi maanduril ei õnnestunud tuvastada isegi mitte kõige väiksemaid koguseid orgaanilisi ühendeid - kompleksseid süsinikusisaldusega molekule, ilma milleta poleks elu meile tuntud kujul olemas, vahendab New Scientist.

„Minu arvates soodustas see olukorra kujunemist, kus Marsile pole täiendavaid maandurilende sooritatud juba 20 aastat," ütleb Jeff Moore NASA Amesi uurimiskeskusest Moffett Fieldis Californias.

Selline tulemus tekitas õigustatud küsimusi. Isegi kui Marsil pole kunagi elu olnud, pidid seda tabanud komeedid ja asteroidid paiskama vähemalt mingisuguse koguse orgaanilisi molekule - mille tekke taga polnud küll elu - mööda selle pinda laiali.

Mõned on välja pakkunud, et orgaanika võisid pinnalt pühkida Marsi keskkonnas loomulikul moel tekkivad väga reaktiivsed ained nagu vesinikülihapend. Siis aga komistas NASA maandur Phoenix, millel samuti ei õnnestunud Marsil orgaanikat tuvastada, mullu millegi otsa sealses pinnases, mis võis endas põhimõtteliselt orgaanikat peita: selleks oli klass kemikaale, mida nimetatakse perkloraatideks.

Madalatel temperatuuridel on perkloraadid suhteliselt ohutud. Kui neid aga kuumutada saja kraadini Celsiuse järgi, vallandub neist palju hapnikku, mis kipub lähedalasuvaid kergestisüttivaid aineid läitma. Just sel põhjusel kasutataksegi perkloraate raketikütustes.

Phoenix ja Vikingid otsisid orgaanilisi molekule sel moel, et kuumutasid pinnaseproove kõrgetel temperatuuridel eesmärgiga need aurustada ja analüüsida aineid gaasilisel kujul. Kui Douglas Ming NASA Houstoni kosmosekeskusest Texases proovis koos kolleegidega orgaanikat ja perkloraate samal moel Maal koos kuumutada, ei jäänud pärast põlemist järele ühtegi märki orgaanikast. Mingi meeskond avalikustas tulemused hiljutisel kuu-uuringute ja planetoloogia konverentsil Houstonis.

On kahtlustatud, et raudoksiidid võivad sekkuda orgaanika tuvastamisse, kuid perkloraadid on selles tõenäolisemalt palju tõhusamad, ütleb Chris McKay Amesi keskusest. Isegi kui orgaanika moodustab vaid mõne tuhandiku osa pinnasest, võisid Vikingid ja Phoenix neid mitte leida, lisab ta, mistõttu on liiga vara teha järeldust, et neid aineid seal pole. "Me pole õigesti otsinud," ütleb ta.

San Diegos asuva California ülikooli doktor Jeffrey Bada nõustub, et vaja on uut lähenemist. Ta juhib uue instrumendi Urey konstrueerimist Euroopa Kosmoseagentuuri kulguri ExoMars tarbeks, mis peaks startima 2016. aastal. Urey peaks suutma tuvastada orgaanilisi materjale ülimadalates kontsentratsioonides - kuni mõni osake triljoni kohta. Hea uudis on, et ehkki ka Urey kuumutab proove, toimub see vees, mistõttu orgaanika ei saa ära põleda.