Marsil asus kunagi tohutusuur ookean
Põhja-Illinois' ülikooli ja Houstonis tegutseva kuu-uuringute ja planetoloogia instituudi teadlased konstrueerisid uue arvutiprogrammi abil senisest üksikasjalisema kaardi Marsi orgudevõrgustikust. Tulemused näitavad, et võrgustik ulatub vähemalt kaks korda kaugemale kui varem kujutati, vahendab TGDaily.
Peale selle moodustavad kõige orgudevõrgu-küllasemad piirkonnad planeedi ümber, ekvaatori ja keskmiste lõunalaiuste vahel vööndi, mis klapib sademete ajaloo ja suure ookeani olemasoluga põhjapoolkeral.
Varem on teadlased küll püstitanud hüpoteesi, mille kohaselt oli Marsil muiste üksainus ookean, kuid seda on tuliselt vaidlustatud.
"Kõik uue kaardi orgudevõrgustiku analüüsimise käigus kogutud asitõendid viitavad ühele konkreetsele kliimastsenaariumile varajasel Marsil," ütleb Põhja-Illinois' ülikooli geograafiaprofessor Wei Luo. "Mudel pidi hõlmama vihmasademeid ja suuremat osa põhjapoolkerast ehk umbes kolmandikku Marsi pinnast katvat ookeani."
Pärast seda, kui kosmoserakett Mariner 9 Marsi orgudevõrgustikud 1971. aastal avastas, on teadlased vaielnud selle üle, kas need tekkisid planeedi pinnal leidunud vee erosiooni toimel, mis viitaks vihmaküllasele kliimale, või pinnavee äranõrutamiseks nimetatud, külmades ja kuivades tingimustes aset leidva erosiooniprotsessi toimel.
Suured erinevused Marsi ja Maa jõgedevõrgustike tiheduses olid seni tugevaimaks vastuargumendiks ideele, mille kohaselt on orgudevõrgud vorminud ülevoolav erosioon.
Ajakirjas JGR Planets avaldatud uus kaardistusuuring kahandab aga seda erinevust, näidates, et mõnedes Marsi piirkondades on orgudevõrgustiku tihedused võrreldavamad Maal leiduvatega.
"Nüüd on juba raske vaielda vastu ülevoolavale erosioonile kui Marsi orgudevõrgustiku moodustamise peamisele mehhanismile," ütleb Luo.
