Marsi punasele värvusele leiti uus seletus

 (21)
Marsi punasele värvusele leiti uus seletus
AFP/Scanpix

Marss ei ole mitte alati punane olnud, väidab värske teooria, mis püüab selgitada tollele planeedile tüüpilise ruuge värvitooni tekkimise tagamaid.

Veel hiljuti arvati, et Marsi värvus on vedela vee kõrvalnähtus. Teadlased usuvad, et vedel vesi, mis planeedi pinnal miljardite aastate eest voolas, põhjustas kaljude kattumise roostega. Kuid pärast seda, kui Marsi seirekulgurid Spirit ja Opportunity 2004. aastal planeedi pinnal maandusid, avastati, et seal leidub teatud mineraale, mille vesi oleks pidanud hävitama — tõik, mis annab mõista, et Marsi punane tolm pole iial voolava veega kokku puutunud, vahendab portaal Space.com.

“See oli üllatuseks kõigile,” tunnistab Taanis tegutseva Århusi Marsi-matkimise laboratooriumi teadur Jonathan Merrison.

Nüüd on uurijad leidnud Marsi roostevärvuse tekke võimaliku mehhanismi, mis ei hõlmagi vett. Uurimus, mida Merrison esitles eelmisel nädalal Saksamaal Euroopa planetaarteaduste kongressil, annab koguni mõista, et planeedi punakad toonid on alles üsna hiljuti kujunenud. Kivide lihtne erosioon võib anda tulemuseks punase mineraali, mis lisab Marsi tolmule sellele omase värvi, sedastab uus teooria.

Idee testimiseks sulgesid Merrison ja kolleegid kvartsliiva-proovid klaaskolbidesse ning loksutasid neid vastava masinaga põhjalikult. Selgus, et õrnast protsessist, mis on võrreldav üle Marsi pinna puhuva leebe tuulega, piisab erosiooni tekitamiseks. Seitsme kuuga hõõrdus umbes kümme protsenti liivateradest peeneks tolmuks.

Seejärel lisasid teadlased kolbidesse pulbristatud magnetiiti, Marsil leiduvat raudoksiidi.

Kui uurijad nüüd kolbide loksutamist jätkasid, märkasid nad, et liiv muutub üha punasemaks.

“Arvatavasti oleme tuvastanud protsessi, mis selgitab, kuidas tolm muutub punaseks ilma vedela veeta. Teadaolevate andmetega see kuidagi ei klapi,” selgitab Merrison.

Kolbides pööreldes ja üksteise vastu hõõrdudes liivaterad lagunesid, mistõttu katkesid äsja paljastatud pindadel ka mõned keemilised ahelad. Kui need pinnad magnetiidiga kokku puutusid, kandus üks hapnikuaatom kvartsilt magnetiidile, mille tulemusena moodustus uus mineraal — hematiit.

Hematiit on sügavpunast värvi raudoksiid. Morrisoni kinnitusel pole kogu tolmu punakaks värvimiseks vaja rohkem kui õige veidi hematiiti. “Pärast katse lõppu nägime kolvi küljes punase aine jälgi,” ütleb ta.

Ehkki veel pole kindel, et protsess Marsil just nii toimus, tundub see ometi mõeldava seletusena, ning taoline punaseks värvumise protsess ei nõua ka vett. Ja kuna protsess võib ilmneda suhteliselt kiiresti, pole välistatud, et Marsi õhuke punane tolmukiht on üsna värske.

“Ma arvan, et see tähendab, et Marss pole alati punane olnud,” ütleb Merrison. “Enne meie tööd arvas vast enamik inimesi, et Marsi pind on miljardite aastate vanune ning alati punane olnud. Meie töö aga annab ühe võimalusena mõista, et roostekarva jume võib olla üsna hiljutine — mitte miljardite, vaid kõigest miljonite aastate vanune.”