Marsi kivimites võivad peituda varaste eluvormide fossiilid

Teadurid on kindlaks teinud regiooni, mis nende sõnul võivad endas peita Marsi varase elu fossiile.

Ühes Marsi orus asuvad iidsed kivimid on äravahetamiseni sarnased Austraalias asetseva regiooniga, kust on leitud Maa-pealse elu varaseimaid säilinud mineraliseerunud vorme. Töörühm, mille eesotsas on SETI (Search for Extraterrestial Intelligence Institute) teadlased, usub, et samasugused hüdrotermaalsed protsessid võisid säilitada elujälgi ka Marsil, vahendab

Fyysika.ee

.

Kui teadlased esmakordselt 2008. aastal Nili Fossae kivimites karbonaati avastasid, võttis Marsi uurimisele pühendunud teadlaste kogukond uudise põnevusega vastu. Karbonaadid on kauaotsitud tõendid, mis viitavad sellele, et “punane planeet” võis olla elu.

Karbonaadid on mineraalid, mis jäävad harilikult elusorganismismidest alles, kui need pikemat aega surnud on. Kuna Nili Fossae kivimid on kuni nelja miljardi aasta vanused, tähendab see, et need on olnud seal kolm neljandikku Marsi ajaloost. Ehk elu võis Marsil tekkida samal ajal kui Maal.

Adrian Brown SETI instituudist kasutas NASA Marsi uurimislaeva Mars Reconnaissance Orbiter’i pardal olevat kaamerat Crism, et Nilae Fossae kivimeid infrapunavalguses uurida. Tema töörühm kasutas sama tehnikat uurimaks ka Austraalia Pilbara regiooni. “Pilbara on on osa Maast, millel on õnnestunud 3,5 miljardit aastat maapinnale jääda — seega kolm neljandikku Maa ajaloost,” ütleb Brown.

Teadlased usuvad, et miljardid aastad tagasi vormisid mikroobid mõned Pilbaras asuvatest kivimitest stromatoliidid. “Ainult elu oleks saanud sellise kujuga kivimid tekitada, mitte ükski geoloogiline protsess,” kinnitab Brown.

Hilisemate uuringute kohaselt on Nili Fossae kivimid väga sarnased Pilbara kivimitele, vähemalt mineraalide poolest, mida need sisaldavad. Brown koos oma kolleegidega on veendunud, et ka Marsi varasemad eluvormid võivad täpselt samamoodi kivimites näha olla, kuna füüsikaseadused on igalpool universaalsed.

Lisaks Brownile olid mitmed teadlased lootnud, et nad saavad varsti võimaluse kivimeid lähemalt uurida. Järgmisel aastal Marsi poole teele asuva NASA Mars Science Laboratory (MSL) ühe potentsiaalse maandumispaigana nähti ka Nili Fossae’d, kuid see välistati selle aasta juunis kui liiga ohtlik.

John Grant, NASA-d MSL asjus nõustava planeediteadlaste nõukogu liige, ütleb, et MSL eesmärk on otsida “asustatavust” ning tegu ei ole elu enda avastamise missiooniga. “(See) keskendub mitte ainult geoloogiliste keskkondade otsimisele, mis võisid olla asustatavad ning ka nendele, mille asustavus võib-olla säilinud,” kinnitas ta veebruaris.

Mars Science Laboratory’le soodsa maandumispaiga valimise muudab eriti oluliseks fakt, et see on viimane kulgur, mis Marsi pinda kuni 2018. aastani uurib. Uute kulgurite disanimine, mis suudaksid maanduda ka geoloogiliselt “huvitavas” kohas, võtab aega ilmselt mitu aastakümmet. Seega võib Browni sõnul selle ajaks, mil päris geoloog Marsi pinnale astuda saab, olla endiselt vastuseta küsimus, kas Marsil on elu.

Browni töörühma uurimus avaldatakse ajakirjas Earth and Planetary Science Letters.