Marsi ajalugu on külm ja kuiv

Marss ei pruukinud olla ammustel aegadel soe, niiske ja sõbralik planeet, mis mingil põhjusel atmosfääri kaotas, ütlesid teadlased neljapäeval.

Asemele pakkusid nad teooria, et Marsi kraatrid ja orud tekkisid planeeti tabanud sulavate meteoriitide sajust.

Teadlased maalisid troostitu pildi planeedist, mida pommitasid tohutud jääpallid, pritsides selle pinnale auru ja kuuma vett. Kokkupõrgete mõjul sulas planeedi pealispinna all olev jää.

“Hüpotees soojast ja niiskest Marsist, mis põhineb eeldusel, et orgude võrgustik moodustus pikaajalises kasvuhoonekliimas, viitab, et Marsil kees kunagi elu,” kirjutas Teresa Segura kolleegidega Colorado Ülikoolist sel nädalal teadusajakirjas Science ilmunud artiklis.

“Meie seevastu kujutame Marssi ette külma ja kuiva planeedina, mille peaaegu lõputut talve katkestasid vihmaperioodid, millele järgnesid tulvad.”

Ideega Marsist kui veerohkest planeedist tulid lagedale esimesed teleskoopidega planeeti uurinud teadlased, kes märkasid selle pinnal kanaleid. Marsile saadetud kosmoseaparaadid avastasid tohutuid kanjoneid, mis on kaugelt sügavamad kui Maal ning kuivanud järvede, merede ja jõesängide sarnaseid moodustisi.

Viimasel kosmosest tehtud mõõtmised annavad tunnistust Marsi pealispinna all leiduvast jääst, see aga viitab vee olemasolule. Mõnede uuringute järgi võib vesi ka kohati planeedi pealispinnale immitseda.

Kõik see võib viia teadlased arvamusele, et Marss oli kunagi niiske planeet, mis kaotas oma atmosfääri. Sellisel juhul jääb võimalus, et pealispinna all eksisteerib elu näiteks bakteritena.

“Ilmselt on Marsil olnud mõned lühikesed soojad ja niisked perioodid, kuid suurema osa ajaloost on Marss olnud külm ja kuiv planeet,” ütles Segura, kes praegu töötab Californias NASA Amesi laboratooriumis.

Segura ja tema kolleegid näitasid Marsi fotode ja arvutimodelleerimisega, et 3,5 miljardi aasta eest tabas planeeti suurte asteroidide ja komeetide sadu.

Teadlased leidsid tõendeid 25 hiigelsuure, 100-200 km läbimõõduga meteoriidi kohta, mis tekitasid iga 10-20 miljoni aasta tagant Marsi pinda kraatreid.

Kokkupõrgete mõjul paiskus atmosfääri auru, mis sadas planeedile vihmana koguses umbes kaks meetrit aastas. Nii on seletatavad Marsi jõesängid, millel ei ole lisajõgesid.

Ka selle stsenaariumi puhul jääb võimalus, et Marsil on elu.

“Vaid kokkupõrgetele järgnenud aastate või kümnendite kestel võis Marsi kliima olla leebe ja ainult siis võis seal õitseda elu, nagu meie seda tunneme,” kirjutavad teadlased.