Mälestus ei kustu ajust iial — aga me ei saa seda kätte

On teiega juhtunud nii, et kohtate kedagi, kes tundub näo poolest tuttav, ent teile ei meenu, mis on tolle inimese nimi või kus te kohtusite? California Irvine’i ülikooli teadlaste värske uuring annab mõista, et vastav mälestus on olemas — te lihtsalt ei oska seda üles leida.

Aju-uuringute alase tehnika viimase sõna abil avastas teadlane, et sündmust meenutava inimese ajutegevus on väga sarnane selle sündmuse esmakogemise mustrile, isegi kui üksikasju meenutada ei suudeta, vahendab PhysOrg.

"Kui üksikasjad on ikkagi olemas, töötame kunagi loodetavasti välja ka mooduse nende leidmiseks," ütleb California Irvine'i ülikooli õppimise ja mälu neurobioloogia keskuse teadur ning ajakirjas Neuron avaldatud uurimuse juhtiv autor Jeff Johnson.

"Arusaamine sellise protsessi toimimisest noorte, hea tervisega täiskasvanute juures võimaldaks paremini mõista, mis juhtub siis, kui meie mälu näiteks vananedes märgatavalt kehvemaks hakkab muutuma," ütleb ta. "Samuti võib see heita valgust küsimusele, mida teha eredate mälestustega traumaatilistest sündmustest, mida me ei pruugi soovida meeles pidada."

Koostöös Princetoni ülikooli teadlastega kasutasid Johnson ja tema kolleeg, Irvine'i õppimise ja mälu neurobioloogia keskuse juhataja Michael Rugg tudengitest katsealuste ajutegevuse seiramiseks funktsionaalset magnetresonants-tomograafi.

Tomograafis viibivaile tudengeile näidati sõnu. Samuti paluti neil sooritada mitmeid ülesandeid: kujutada ette, kuidas maaliks sõna tähistavat objekti kunstnik, mõelda objekti rakendusvõimalustele või hääldada sõna enda peas tagurpidi. Harjutuste ajal pildistas tomograaf ajutegevuse üles.

Umbes 20 minutit hiljem pidid tudengid sõna teistkordselt vaatama ning neil paluti meenutada võimalikult palju sellega seonduvaid üksikasju. Ajutegevus kaardistati selgi korral.

Mustrite analüüsiks (ingl pattern analysis) nimetatava matemaatilise meetodi abil seostasid teadlased eri ülesanded ajutegevuse konkreetsete mustritega. Kui tudengi mälestus sõnaga seotud ülesandest oli tugev, kattus muster väga suurel määral ülesande sooritamise ajal tekkinud mustriga. Kui mälestus oli nõrk või puudus, polnud ajutegevuse muster küll sama esileküündiv, kuid seondus ometi äratuntavalt konkreetse tegevusega.

"Mustrianalüsaator suutis täpselt tuvastada tekitatud mustritele rajanevaid ülesandeid hoolimata sellest, kas katsealune suutis konkreetseid üksikasju meenutada või mitte," selgitab Johnson. "See ütleb meile, et aju teadis midagi toimunu kohta, ehkki katsealune polnud sellisest informatsioonist teadlik."