Majanduskriisi põhjus: võlapüramiid ja näiv jõukus

 (44)
Majanduskriisi põhjus: võlapüramiid ja näiv jõukus
---

Praegu toimuv finantskrahh ei ole tegelikult “likviidsuse” kriis, nagu seda tihti ümberütlemisi nimetatakse. Tegu on rahaliste vahendite ülekasvuga tegeliku jõukuse kasvu arvelt — mis on enam-vähem vastandmõiste vähesele likviidsusele.

Rahaliste vahendite hulk on kasvanud mitmekordselt suuremaks tegelikust majandusest: paberi vahetamist paberi vastu toimub praegu 20 korda tihemini kui paberi vahetamist tegelike kaupade vastu. Ei tohiks tulla üllatusena, et määratult külluslikumate rahaliste vahendite suhteline väärtus on reaalsete vahenditega võrreldes kahanenud. Tegelik jõukus on konkreetne; rahalised vahendid on abstraktsioonid, üldistused — olemasoleva tegeliku jõukusega kaasneb pandiõigus tulevase võla suuruses summas.

Praeguse tõelise jõukuse väärtus pole enam piisav, et katta plahvatusliku võla tagamiseks vajalikku pandiõigust. Seetõttu devalveeritakse võlg olemasoleva vara tingimustes. Hetkel ei kipu keegi vahetama tegelikke olemasolevaid väärtusi võla vastu, seda isegi kõrgete intressimäärade juures. Nii on sellepärast, et võlg on väärt palju vähem, mitte sellepärast, et raha või krediiti ei piisa või et “pangad ei anna üksteisele laenu,” nagu kommentaatorid tihti väidavad.

Kas majandus suudab tegelikus tähenduses piisavalt kiiresti kasvada, et hüvitada võlgade pöörane kasv? Ühe sõnaga: ei. Nagu Frederick Soddy (1926. aasta Nobeli keemiapreemia laureaat ja põrandaalune majandusteadlane) juba ammu osutas, “ei ole võimalik lakkamatult vastandada mõnd absurdset inimtava nagu võla spontaanne juurdekasv (liitprotsendid) loodusseadusega nagu jõukuse spontaanne kahanemine (entroopia).”.

“Negatiivsete sigade” populatsioon (võlg) võib piiritult kasvada, kuna see pole midagi muud kui arv; “positiivsete sigade” koguarvule (tegelikule jõukusele) kehtivad ranged füüsilised piirangud. Praeguse kriisi olemus peitub koitvas arusaamises, et Soddyl ja tema tervel mõistusel oli õigus, isegi kui keegi seda avalikult ei tunnista.

Probleem ei ole mitte liiga väike likviidsus, vaid liiga paljude negatiivsete sigade liiga kiire paljunemine võrreldes positiivsete sigade arvuga, mille kasvu takistavad sigade seedekulglad, tiinuse kestus ja seasulgude ehitamise jaoks vaba ruumi kättesaadavus. Lisaks esineb Wall Streetil liiga ohtralt kahejalgseid sigu, aga see on juba teine teema.

USA tegeliku jõukuse kasvu piiravad loodusvarade kasvav nappus, seda nii kraani (naftavarude lõppemine) kui äravooluava juures (atmosfääri suutlikkus süsinikdioksiidi siduda). Pealegi muutub vanade asjade teisaldamine uutele asjadele ruumi tegemiseks üha kulukamaks sedamööda, kuidas maailm saab rohkem täis, ning sissetulekute kasvavalt ebavõrdne jaotus takistab enamikul inimestest väga paljude uute asjade omandamist — välja arvatud krediidi (kasvava võla) eest.

Majanduskasvu marginaalne maksumus ületab juba tõenäoliselt marginaalse tulu, mistõttu tegelik füüsiline majanduskasv teeb meid vaesemaks, mitte jõukamaks (kulutused täiendavate sigade toitmisele ja hooldusele on suuremad täiendavatest tuludest). Säilitamaks pettekujutelma, et kasv teeb meid jõukamaks, lükkasime kulutusi edasi, andes peaaegu piiramatult välja rahalisi vahendeid, unustades seejuures mugavalt, et need niinimetatud vahendid on ühiskonna kui terviku jaoks võlg, mis tuleb tagasi maksta tulevikus aset leidva tegeliku kasvu arvelt. Selline tegelik kasv tulevikus on väga ebatõenäoline, mistõttu sellele toetuvad võlanõuded devalveeruvad hoolimata likviidsusest.

Mis võimaldas sümboolsetel rahalistel vahenditel kasvada sedavõrd lahku süsteemi aluseks olevatest reaalsetest vahenditest? Esiteks tõsiasi, et meil on kullakatteta raha (fiat money), mitte tarbevaluuta (commodity money). Kõigist miinustest hoolimata oli tarbevaluuta (kuld) vähemalt tootmise tegelike kulude kaudu tegeliku maailmaga seotud.

Teiseks lubab meie kohustusliku reservimäära kehtestamisele toetuv pangandussüsteem (fractional reserve banking) panga raha kuhjamist püramiidi (deposiitide nõudmist) lisaks valitsuse väljastatud kullakatteta valuutale.

Kolmandaks võimaldab osakute ja “tuletiste” ostmine marginaali rahaliste vahendite eest täiendavat püramiid-kuhjamist juba läbikorrutatud rahavarude otsa. Lisaks paisutab “kvaasiraha” kogust krediitkaardivõlg, nagu ka muud finantsilised “uuendused”, mis konstrueeriti selleks, et hiilida mööda kommertspankade ja rahavaru avalikust reguleerimisest.

Ma ei propageeri kullakattega raha juurde naasmist, kuid toetaksin kindlasti sajaprotsendilisi reservinõudeid pankadele (üleminek neile peaks olema järkjärguline), nagu ka marginaali eest aktsiate ostmise tava tühistamist.

Kõik pangad peaksid olema finantsvahendajad, mis laenavad hoiustajate raha, mitte eimillestki raha valmistamise ja selle intressiga edasilaenamise masinad. Kui iga investeeritud dollar esindaks eelnevalt kokku hoitud dollarit, taastaksime klassikaliste majandusteadlaste tasakaalu investeeringu ja kasinuse vahel. Kui investeeringule peaks eelnema kasinus, sallitaks rumalaid või petlikke investeeringud vähem. Kasvule orienteeritud ökonomist ulub muidugi, et see pidurdaks SKP kasvu. Olgu nii — kasv on muutunud olemasoleva marginaali juures, nagu me seda praegu mõõdame, ebaökonoomseks.

Eri kvaliteediga hüpoteekide pressimine läbipaistmatuteks ja hoolikalt ümber segatud konglomeraatideks tuleks seadusega keelustada. Mõistliku hinnaga tõhusa turu üks eelduseid on homogeenne toode. Näiteks on meil olemas turg ja vastav hindki teise sordi maisile — puuduvad aga turg ja hind suvalistest teradest juhuslikult koostatud kogumitele. Ainult inimesed, kellel puudub arusaamine turgude olemusest või kes viisid teadlikult ja tahtlikult läbi pettust, võisid müüa või osta neid “negatiivseid sigu kotis”. Ometi tegid Wall Streeti matemaatilised võlurid just seda, ja paistavad nüüd olevat üllatunud, et ei suuda nende idiootsete “vahendite” täpset hinda määrata.

Ning kõige selle juures on väga oluline meie kaubanduse (USA) puudujäägi bilanss, mis on lubanud meil tarbida, nagu meil oleks tõepoolest majanduskasv, mitte kasvav võlg. Seni on meie väliskaubandusbilansi ülejäägiga kaubanduspartnerid nõustunud oma teenitud dollarid meile tagasi laenama kupüüre ostes — mis tähendab täiendavat võlga, mille “tagatiseks” peaks olema seni veel olematu jõukuse pandiõigus.

Muidugi ostavad nad ka reaalseid väärtuseid ja nende arvelt tulevikus teenimise suutlikkust. Seni aga jutlustavad meie hiilgavad majandusgurud ikka edasi nii finantssektori kui rahvusvahelise kaubanduse (s.t “vabakaubanduse”) reguleerimatust. Mõned meist on juba ammu väitnud, et selline teguviis on arutu, jätkusuutmatu, ebapatriootlik ja tõenäoliselt seadusevastane. Võib-olla oli meil õigus.

Järgmine suurem põnts saab olema tagastamatust võlast taandumine, olgu siis otseselt pankroti ja konfiskeerimise või kaudselt inflatsiooni kaudu.

(Herman Daly (sünd. 1938) on USA ökoloog-ökonomist (keskkonna-majandusteadlane), Marylandi Ülikooli professor, ajakirja “Ecological Economics” asutaja ja abitoimetaja ning endine Maailmapanga keskkonnaosakonna vanemökonomist.)