Maa magnetpoolused on laias laastus samal teljel selle pöörlemispoolustega. Geoloogid on eeldanud, et nii oli see ka minevikus, mistõttu määratakse kivimite abil, mis moodustumisel omandasid jälje Maa magnetvälja suunast ja tugevusest, nende kivimite asukoha algupärane laiuskraad ning kaardistatakse sel moel kogutud andmete toel viimase miljardi aasta jooksul aset leidnud mandrite triivi, vahendab New Scientist.

Kuid Põhja-Ameerika ja Ida-Euroopa kivide taoline analüüs annab tulemusi, mis panevad teadlaseid kukalt kratsima. Kummaski piirkonnas leidub kivimeid, mis nagu oleksid vahemikus 500 - 550 miljonit aastat tagasi viibinud ekvaatoril, ent sama ajaperioodi piires lisaks ka pooluste lähistel.

Üks võimalik selgitus on, et muiste kihutasid mandrid ümber maailma kiirusega üle 45 sentimeetri aastas — kaks korda kiiremini mandriplaatide tektoonika praegusest kiirusest — ning naasid seejärel sama uskumatus tempos algsesse asupaika. Taoline kiirus on liiga suur ka selleks, et põhjendada seda nn tõelise polaartriiviga — fenomeniga, mille raames kogu Maa koor koos vahevööga paigutub ümber, liigutades mingi muu geograafilise regiooni magnetilise Põhjapooluse asukohale.

Selle asemel pakuvad Jaapani Kochi ülikooli teadur Alexandra Abrajevitch ning Rob Van der Voo Michigani ülikoolist, et magnetpoolus ise nihkus 90 kraadi võrra ja joondus ekvaatoriga. Nende hüpoteesi tutvustav artikkel ilmus hiljuti ajakirjas Earth&Planetary Science Letters.

Meie planeedi magnetvälja tekitab ülikuuma tahke raudtuuma ümber voolav sularaud. Võimalik, et minevikus aset leidnud muudatused Maa välimise koore paksuses, viskoossuses ja juhtivuses põhjustasid konvektsioonimustreid, mis magnetpoolust kallutada võisid.

California tehnoloogiainstituudi teadlane David Stevenson tunnistab, et poolus ekvaatoril on võimalik, kuid osutab samas, et pole selge, mis jõud suutis magnetvälja kinnistada samale laiuskraadile piisavalt kauaks, et talletada kivimitesse magnetiline signatuur.