Teadlased jälgisid ajavahemikul 1976 — 2007 kokku 18 616 inimest ning leidsid, et paremini haritud meestel ja naistel on vähem haritutega võrreldes risk südamepuudulikkuse tõttu haiglasse sattuda pea poole väiksem, vahendab Novaator portaali PhysOrg uudist.

Uuringut juhtinud Kopenhaagenis asuva Bispebjergi ülikooli haigla arsti Eva Prescotti sõnul on see hetkel kõige laiaulatuslikum ja kõikehõlmavam uuring sotsiaalmajanduslike tegurite ja südamepuudulikkuse väljaarenemise riski seoste kohta.

Kuigi on üldteada, et sotsiaalmajanduslik kitsikus on seotud südame koronaarhaiguse ehk pärgarterite kahjustusega, on palju vähem teada selle seotus kroonilise südamepuudulikkuse väljakujunemisega.

Mõlemal haigusel on ühiseid riskitegureid, kuid hinnatakse, et vähem kui pooled kroonilise südamepuudulikkuse juhtumitest on põhjustatud koronaarhaiguse poolt.

Lisaks sellele on krooniline südamepuudulikkus muutumas järjest levinumaks.

Südamepuudulikkust defineeritakse kui olukorda, kus südame üks või mõlemad vatsakesed ei suuda keha nõudluse rahuldamiseks pumbata piisavas koguses verd. Südame koronaarhaiguse puhul aeglustub või seiskub arterite kitsenemise tulemusel verevool südamesse.

Arstid viisid kõigi uuringus osalenute peal läbi füüsilised vaatlused uuringuga liitumisel ning edaspidi regulaarsete ajavahemike järel. Kontrolliti veresuhkrut, kolesterooli taset ja vererõhku.

Nad kasutasid ka küsimustikku, et hinnata riskifaktoreid, mis võivad mängida rolli südamepuudulikkuse ja südamehaiguse tekkimise juures. Küsiti näiteks suitsetamise, alkoholi tarbimise, sportimise, suhkrutõve või peres varem esinenud südamehaiguste kohta.

Kõige usaldusväärsema sotsiaalmajandusliku positsiooni indikaatori leidmiseks hindasid nad õpingute kestvust: vähem kui 8 aastat, 8-10 aastat ja rohkem kui 10 aastat.

Lisaks sellele uuriti aastatel 2001-2003 juhuslikult valitud inimeste südant ehhokardiograafia ehk ultraheli abil. Uuriti südame vasemat vatsakest ning selle süstoolset ja diastoolset talitlust.

Prescotti sõnul kasutasid nad ehhokardiograafiat, sest see on südamepuudulikkuse märkide avastamiseks usaldusväärsem kui haiglate analüüsid. Viimased võivad liialdada sotsiaalse kitsikuse mõju osas, sest suhtelises kitsikuses elavate inimeste haiglasse vastuvõtu lävi on tõenäoliselt madalam.

Prescott ja tema kolleegid leidsid, et kõige haritumate meeste ja naiste südamepuudulikkuse risk oli võrreldes kõige vähem haritutega umbes poole võrra väiksem.

Pärast kohandamist erinevate südame-veresoonkonna riskiteguritega leidsid nad, et üle 10 aasta õppinute risk sattuda haiglasse südamepuudulikkusega oli 39% väiksem alla 8 aasta õppinute omast ning 25% väiksem nende omast, kelle koolitee oli kestnud 8-10 aastat.

Ehhokardiograafiaga uuritud rühma tulemused olid sarnased, vastavalt 39 ja 28%-line tõenäosus saada ebanormaalseid ehhokardiograafilisi protokolle.

Prescotti sõnul tõi nende uuring välja kaks olulist leidu.

Selles ja teistes uuringutes leitud selge sotsiaalmajanduslik kalle südamepuudulikkuse väljaarenemise riski osas ei ole seletatav erinevustega elustiilides. Seega tuleb otsida teisi selgitusi, mis võivad sisaldada ka erinevusi patsientide ravi osas. Näiteks võib olla võimalik, et sotsiaalmajanduslikku kitsikust kannatavad inimesed ei saa rikkamatega võrreldes samadele standarditele vastavat ravi.

Teine oluline leid seisneb selles, et sotsiaalmajanduslik kalle oli näha nii süstoolse kui diastoolse väärtalitluse ehhokardiograafiliste indikaatorite juures. Seega osutab käesolev uuring erinevalt varasematest uuringutest sotsiaalmajanduslikule kaldele mõlema südamepuudulikkuse alarühma puhul.

Kuna teadlased kasutasid ehhokardiograafiat südame väärtalitluse varajaste indikaatorite leidmiseks tervetel inimestel, oli neil võimalik näidata, et sotsiaalmajanduslik kalle on olemas juba haiguse varajases staadiumis, aastaid või isegi aastakümneid enne kui südamepuudulikkus ilmneb.

Ehhokardiograafia kasutamine annab objektiivsemad mõõtmistulemused, kui ainult haigla vastuvõtuandmetele tuginemine.

Haiglaravile minemine ei sõltu ainult haiguse tõsidusest, vaid ka individuaalsest vastuvõtu lävest. Näiteks, kui sul on kodus keegi, kes sinu eest hoolitseb, siis ei pruugita sind haiglasse vastu võtta.

See võib põhjustada sellelaadsetes uuringutes vigu, kuid ehhokardiograafia lahendab selle probleemi.

Uuring ei näita, mis konkreetselt põhjustab sotsiaalse kitsikuse seostumist suurenenud südamepuudulikkuse riskiga.

Vähe on räägitud ja pööratud teaduslikku tähelepanu ka psühholoogilise stressi mõjule südamepuudulikkuse välja kujunemisel.

Uuring avaldati ajakirjas European Heart Journal.